jõulud majas

Selle aasta jõulud tulevad nagi ikka ... teisiti. Majas on ju kassid ja ainsad kohad (senini), kus nad ei roni, on kardinad ja kaminasims. No ja teise suure erinevusena ma otsustasin, et a) ma natuke panen jõuluilu üles ja b) teen selle kohe alguses ära.

Mis siis ikka - käsin eile kribu-krabu ja sõna-sõnalt värvilist traati hankimas, panin endale piiri ette -  värvid: kõik pidi olema kas valge, sinine, hõbedane või kuldne. Koju jõudes seadsin jõuluilu kassikindlalt üles. Paar pilti ka, et saaksite piiluda, kuidas välja tuli:

Statistika mõttes märgin veel ära ka selle, et ainuke külm öö on senini olnud 15. vastu 16. novembrit (-2,6 kraadi veidi enne südaööd), muidu on temperatuur kogu aeg plusspoole peal olnud. Isegi praegu on +9,5 kraadi.

uni ühendab

ikka õitsevad

Aias pole küll ühtegi klassikalist sügisõitsejat, kuid suvetaimed pakuvad ikka veel vapralt õisi. Oma osa on loomulikult pikal ja suhteliselt soojal sügisel. Meie kandi esimene öökülm oli üheksandal vastu kümnendat novembrit ära, kuid meie aeda see ikkagi veel ei ulatanud. Nagu ma siin ennegi olen juba arvanud on aia mikrokliima tänu tihedale ja vundamendiga aiale pisut erinev välimisest. Igatahes ei ole külma näpsitused veel aeda jõudnud. Allpool ongi mõned pildid hilisõitest (ja ka lehtedest).

Selverist ostetud ampel tundmatute maasikatega. Ilmselt on tegemist remontantse sordiga, seega õitsemine täiesti põhjendatud

Viimane heitlehine meie aias: veigela ei kavatsegi lehtedest loobuda

Kressid on järgmisel aastal raudselt plaanis 

Vapper siniseõieline lauk

Kaunitar ilukapsas koos saatjatega

Järgmise aasta plaanides on rohkem plaanis selliseid taimi, mis ka sügisel aia huvitavaks muudavad ja mitte ainult õite abil! Kavas on  katsetused ka kõrrelistega ja erinevate toredate pinnakatteteimedega. Huvitav on see, kuidas algul tundub, et kõik mida kasvatada peab õitsema (ja kõige parem, kui see on lill, mitte põõsas või puu). Aga meelemuutus ja arusaamine, et peale õite on põnevad ka muud asjad, tuleb ikka päris kiiresti.

Kasside poolt madalaks näritud aruhein koos seemnest külvatud kadakkaeaga

Ja nagu ikka väike lugu Pepest ja Lo-Lo'st. Pepe kõrvad on nüüd kenasti paranenud ja ta on inimeste suhtes sõbralikumaks muutunud. Samuti on ta nõus Lo-Lo-ga mängima. Mis tähendab seda, et kui ma ei näeks, kes toast tuppa teineteist taga ajavad siis ma arvaksin, et need on a) pisikesed hobused (suured ju tuppa ei mahuks:) või b) umbes 4-6 kassi. Mängu ajal kostab nii kappamist kui hüppeid, samuti ka sahinaid ja mütsatusi. Pildile on seda muidugi väheke keeruline saada (midagi sellist näiteks):

Seeärast mõned rahulikumad vaated kasside elule:

Lo-Lo: kes ütles, et kassid küpsiseid ei söö?

Pepe: huvitav, mis ikkagi on elu mõte?

kalad ja kaktused

Sellel nädalal võiks välja tuua kaks suuremat sündmust.

Esiteks Carita ja Fred käisid Eestis. See oli kohe selline pikem sündmus - esmaspäevast reedeni. Selle tulemusena on meie maja ilmselt esimene, kus jõululaternad põlema pandi:)

Teiseks oluliseks sündmuseks võib nimetada Kadri keraamikanäitust, mis avati neljapäeval Viimis Rannarahvamuuseumis. Näitusel oli väljas nii uusi kui ka vanu kalu  ja märkimist väärib ka see, et osa töid on tehtud puupõletusega, so lisaks kunstnikule annab ka tuli tööle oma kordumatuid värve ja varje.  

Mulle on Kadri tööd alati meeldinud mitmel põhjusel - see on tõeline tarbekunst, ehk asjad on kasutatavad, neil on suurepärased proportsioonid ja olgugi, et üldiselt on need asjad tradistioonilised on neis on alati  mingi uudsus, kas siis joones, kujus või värvis. 

Liud, puupõletus

Vaasid, puupõletus

Samuti tuleb  (juba traditsiooniliselt) eraldi teosena ära märkida näituse plakat (so Marko töö).

Minu enda tegemistest: käsin täna poes, et õrnematele taimekestele pakasekangast osta (ükskord ikka läheb ju talveks, eksju?) aga lisaks vajalikule tulin poest tagasi ühe eriti allahinnatud taimeseadega (algul 17.50 € (no tegelikult ma eriti ei usu, et see NII kallis oli) ja lõpuks 3.50 €). Lisaks ka üks tsingitud madal lillenõu minu kaktuste jaoks, mida ma juba kord enne olin vaadanud, aga siis oli see veel pisut kallis.

Esialgu hirmkallis korvike

Nagu näha, oli selles korvikeses kõvasti kraami: üks üpris priske kanarbik, luuderohuvõrsed, mingi sukulent ja üks juba kuivanud padipõõsas.

Kodus võtsin oma kaks kaktust vanadest pottidest välja - kirjus potis olev kaktus on minu juures olnud juba pea 6 aastat varsti (Patsi kingitus, mis oli komplektis koos kirvega:) ja mustas potis olev erak, mille kohta ma kahjuks isegi ei mäleta, kust ta tuli. Igatahes oli ta algusel 6 cm läbimõõduga potis.

Kaktused veel vanades pottides

Manöövrite tulemusena läks nii: luuderohi kolis kirjusse potti, kanarbik läks rõdule teiste kanarbike juurde aknalauale, padipõõsas läks kompostrisse,sest tema päevad olid juba loetud, kaktused ja veel nimetu sukulent ning mõned õues orvuksjäänud mägisibula pojad läksid uude plekist vaasi.

No jah ja seadekorvike jäi uusi taimi ootama. Võib-olla juba lihavõteteks on seal mõnu uus staar õitsemas.

koduperenaisenduse talumatu keerukus

Raamatupoes ringi uidates sattus näppu suurepärane "Viritina kokaraamat", mille aluseks on Selma-Mathilde Ariko märkmed aastatest 1907–1909, raamatu on kokku pannud ja retseptid katsetanud Mirja von Knorring.

Kõigepealt katsetasin maksapasteedi tegemist. Selleks oli alustuseks vaja soetada hakklihamasin (sest vanaema vändaga masin oli juba mitu kolimist tagasi kuhugi kaotsi läinud), olin sellele juba ennegi mõelnud, sest korraliku Vorschmack'i hakkliha jaoks oleks seda niikuinii vaja. Mõeldud-tehtud, et mehhaanilist masinat kusagilt ei leidnud, siis ostsin elektrijõul töötava.

Probleemid algasid tooraine hankimisel, kui selline suur töö ette võtta, siis juba ikka natuke rohkem teha: ühest poest sain loomamaksa (ühe maheda ja teise tavalise, rohkem lihtsalt poes polnud, kokku ca 750 gr), kodupoe valik oli parem - sealt sain kena portsu seamaksa (ca 1,3 kg). Retseptis oli kirjas, et u ühe kilo maksa peale on tarvis 250 gr tavalist ja teist samapalju suitsupekki. Aga pekk on tavalises linnapoes täielik defitsiit, pole seda ei liha küljes ega eraldi! Rimi talupoest ostsin suitsuliha, millel õhuke tükike pekki küljes oli (nii 150 gr), pekitoodetest oli pakkuda mõlemas poes nii soolapekki kui ja soolapekki küüslauguga - lisandused, mida kumbagi retseptis ei mainitud. Ostsin siis ühe väikse tüki soolapekki, tüki läbikasvanud peekonit, paki searasva ja otsustasin, et leotan soolapekki enne natuke aega vees, et pasteet liiga soolane ei tuleks. Lisaks oli vaja ka juursellerit, õnneks kaevasin selle kodupoes ingverihunniku alt välja. Raske ikka see koduperenaise elu!

Panin kogu kraami kodus wokipannile moorima ja kui kraam oli pehmeks läinud lasin läbi hakklihamasina. Masin töötas suurepäraselt. Segasin valmis kraami võiga ja panin vormi tahenema. Selleks, et soodustada pasteedi söömist küpsetasin saia ka kõrvale. Oli menukas toit: Lemps sai ka karbikese kaasa, lisaks veel ka moorimisvedeliku ja maksa sooned/kiled koerale.

pasteet + sai = pasteedisai

märg nagu kass...

Lo-Lo: märg kui kass

... nii ju öeldakse. Samas on üldiselt teada, et kass ju vett ei armasta.

 Aga palun väga: üleeile, kui ma Lo-Lo'd tuppa lasin, lippas mulle õhtuhämaruses vastu üks tundmatu kiitsakloom. Lähemal vaatlusel osutus see muidugi meie Lo-Lo'ks, kelle karv lõhnas nagu meie  tiik. No tore, viisin ta siis tuppa ja asusin kuivatama, see talle kohe üldse ei meeldinud ja ta ronis laua alla ennast korrastama. Kui muidu talle isegi meeldib pildile jääda, siis seekord keeras ta mulle kogu aeg selja. Ainus normaalne pilt, mis mul õnnestus teha on ülal näha. Järgmisel päeval (päevavalges) käsin vaatamas, et kas tiigis on kassiplartsatuse jälgi ja noh, kuigi mitte päris kassikujuline tühik, oli tiigi pinnal ujuvates vetikates kujutletav auk küll. Loodan, et ta oma seiklust korrata ei soovi:)

Teine uudis on see, et kassidel on nüüd oma perearst. Pepe raputas oma kõrvu ja ei lasknud oma pead üldse  paitada tegelikult kohe, kui me ta varjupaigast tõime. Uurisin natuke internetis, mis seda võiks põhjustada. Tuleb välja, et kassid on üsna altid kõrvalesta nimelistele parasiitidele (Kerlil oleks paras ülesanne need täpselt ära määrata). Täna käisime mõlema kassiga Tatari Loomakliinikus. Mõlemaga sellepärast, et parasiidid ju ühe kassi peal püsi. Mõlemad kassid said endale ravikaardid ja sõbraliku hoolitsuse, puhtaks tehti nii Pepe kui ka Lo-Lo kõrvad ja pandi mingit parasiitide vastast rohtu, Pepele anti veel kõrvarohi raviks kaasa. 

Lo-Lo: mägede hirm, merede (vabandust tiigi) valitseja

hakkaks nüüd talve ootama

... vähemasti võiks tasapisi tulla sügis-talv. Korralik selline. On ju juba oktoobri viimane dekaad, aga öökülma meie kandis küll pole olnud ja ilmateate kohaselt ei ole seda oodata ka järgmisel nädalal. Sooja ilma nautides on peenral juba ninad välja ajanud kobarhüatsindid (Muscari armeniacum), mille sibulad sai maha pandud 10.09. Õitsema läks ka igihali ja kuigi ebatõenäoline, just see taim, mille ma kiviktaimlast tänavale kivide juurde ümberistutasin. Nii et see võis ka ehmatusest olla:) Vii või külmkapp välja ja tee uks lahti, et taimed aru saaksid: aeg on otsad kokku tõmmata ja puhkama hakata.

Sügisene kobarhüatsint

15.10.2011 igihali õitseb

Talve ootamise raames segasime valmis Travarica ja Sladkovarica. Esimese retsept on Mart Nuti poolt KesKus'is kirjas. Kuna tegemist on värske žurnaaliga, siis pole retsept veel kodulehte ehtimas, oluline on märkida, et suurim roll viina sees on köögiviljadel-maitseainetaimedel. Mõned ollused, mida mina ei leidnud on asendatud: aniisi asemel on apteegitill ja koriandri lehtede asemel kuivatatud seemned, ilupärast lisasin ka köömneid. Travarica võiks tõlkes tähendada rohukeedust, mis peaks siis olema nö taime-rakija (viinamarja või mõne muu puuvilja-puskari peale tõmbama pandud maitsetaimed). Minu taimekeeduses on: till, seller, küüslauk, tšillikaun, petersell, ingver, aedliivatee, riivitud sidrunikoor ja muskaat, vürtsbasiilik, tavaline basiilik, pune, ja nagu juba eelpool märgitud koriandri seemned, apteegitill ja köömned. Kui see ükskord valmis saab, siis on mõeldud ilmselt tugeivamatele. 

Aga vaja ju ka naistejooki - nime panemisel sain Travaricast inspiratsiooni - lõin uue senitundmatu Sladkovarica, ehk maguskeeduse. (tegelikult ta vist väga magus ei tule, 0,75 liitri peale panin 4 teelusika täit fariinsuhkrut, maitset annavad kuivatatud virsikud, mustad ploomid, jõhvikad, hibiskuseõied, kibuvitsamarjapulber, riivitud apelsinikoor ja astelpajumarjad. Puhas ravim.

Märk sellest, et talv ükskord tuleb on see, et Pepe ja Lo-Lo kasukad hakkavad tihedamaks minema ja nad veedavad enamuse oma ajast soojas kohas magades.

Läpakas või radiaator, vahet pole

Muude lõbustuste hulgas on eilsega ära katsetatud ka kasside iseseisev õues viibimine (meie plaanides oli see katse nii umbes 30 minutit pikk). Lo-Lo tuli kohe esimese kutsumise peale tuppa aga Pepe läks oma kassiasju ajama ja saabus alles varahommikul. Nägi pärast oma eskapaade välja nagu märg pesu ja näugus kombekalt rõdul akna taga. Seega: kassid teavad kus kodu on.

Õue või? Meie või?

Tulliga ja Tullita

Väike meenutusjupp ka möödunud kolmapäevase Ian Andersoni kontserdi kohta. Sõnad Hammondi kohta osutusid märkimisväärseiks (kohal polnud loomulikult mitte vana hea Jeffrey Hammond-Hammond . Band/saatemeeskond koosnes:  Florian Opahle (kitarr), John O'Hara (klahvpillid, akordion), David Goodier (bass) ja Scott Hammond (trummid). 

Mängiti nii  Thick as a Brick'i kui ka kontsertlike viguritega Aqualung'i. Ülevaatlik artikkel kontserdist asub siin.

Oli suurepärane vanamuusikaõhtu:)

kuidas on ja kuidas võiks olla

Nii nagu ilmselt kõigil algajatel aia(asja)armastajatel, nii ka minul möödus esimene tegutsemise kevad-suvi erinevaid taimi kokkuahnitsedes ja neid enamvähem sobivatesse kohtadesse maha külvates-istutades. Nüüd on selge sügis käes ja aed näeb hoopis teistsugune välja, st nüüd on minu jaoks tervik paremini näha. Ja see on pehmelt öeldes hektiline ja pisut igav. Aga õnneks tehakse aeda mitte aasta vaid aastatega. Selleks, et selgemalt aru saada trampisin fotokaga ümber maja - tulemused ja kommentaarid on allpool. 

Selleks, et enda jaoks asjast paremini ülevaadet saada, jagasin aia neljaks ruumiks:

1. Ruum nr 1, idaküljes asuv eesaed ehk siis tinglikult hommikuaed
2. Ruum nr 2, lõunakülg;
3. Ruum nr 3, lääneküljes asuv tagaaed ehk siis tinglikult õhtuaed;
4. Ruum nr 4, põhjakülg

Aiaplaan, rombi pikemad küljed ca 31 m, lühemad küljed 23 m, maja küljed 12x15m

Niisiis aia head ja vead (ning mõned meenutused veelgi varasemast ajast):

Hommikuaias on kolm taime/lillepeenart ja midagi kiviktaimla laadset. Põhihäda pilte vaadates paistab mulle selles, et peenrad on ja ka paistavad väga väikestena, sügisesi taimi praktiliselt ei ole ja need mis on, on väga madalad, st täiesti puudu on erinevad kõrgused. Kõrgust hakkavad tulevikus veidi andma kolm  põõsasmaranit, aga nemad on oma kujuga paratamatult sellised, et sinna on midagi juurde vaja. Aiaposti ja ahjukütuse torude juures on kaks elulõnga (Piilu ja Dr. Ruppel), esimesel istutamisaastal nad küll õitsesid kenasti aga üleliia suurt kasvuhoogu neil ei olnud. Vaatan kuidas nad talve üle elavad ja järgmisel kevadsuvel kasvavad, võib-olla neile see koht ei meeldigi. Kevadeks on peenardele pandud tulbid, nartsissid, krookused ja laugud. Eks vaatame, mis tuleb.

Kiviktaimla tuleks kevadel killustiku või liivaga multšida, et taimed paremini paistaksid, ilmselt see osa võib rahulikult madalaks jääda.

Suurim muudatus hommikuaias on see, et eelmise omaniku koerale rajatud sillutatud plats sai pärast koerakuudi teisaldamist (ja edukalt kompostikastiks muutmist) puhkeplatsiks, kus terveks suveks leidsid koha  uuenduskuuri läbinud aiamööbel ja grillid. Pilti saab vaadata näiteks Carita blogist. Augustis ilmnes, et kohal on veel üks suur pluss - sumedatel hilisõhtutel annab piisava ja väga sobiva valgustuse tänavalatern.

Ruum nr 1, idakülje vaade tänava poolt

Ruum nr 1, idakülje vaade puhkeplatsi poolt

Põhjakülg elas koos uue aia ehitusega üle kõige suurema muutuse - seni aia ääres ilmselt aegade algusest laiusesse ja kõrgusesse kasvatatud ja eelmiste omanike ajal mitte kunagi pügatud elupuuheki mahavõtmisega ilmnes, et tegemist on aiaosaga, kus aia ja maja vahel on lisaks käiguteele oma 4-5 meetrit ruumi ja loomulikult ka veidi valgust:). Esimese hooga (loomulikult väga odavalt!) ostetud väikesed elupuud ("Barabant"), mille ka mina plaanisin esialgu panna aia äärde sirguma, leidsid oma koha hoopis hommikuaia puhkeplatsi servas.  Kuigi nad pidid maha istutamist tükk-tükk aega ootama, koht, kus nad kasvavad on võrdlemisi niiske, et mitte öelda kohati märg, on nad idanenud ja kasvanud kenasti. Tõde tuleb muidugi päevavalgele peale esimest talve.

Kevadine kartuli- ja muu köögiviljakasvatus sõi kenasti välja umbrohu ja augustis külvatud muru on täitsa tubli kasvuga. See külg on enam vähem OK. Vaja oleks ära värvida külguks ja kui Merlin liiga kiiresti oma ideedest välja ei kasva, saaks piltidel olevate mändide otsa ja vahele ehitada puumaja. Saab ju see puudevaheline ots osa nii hommiku-, (läbi puudevõra) päeva- kui ka õhtupäikesest.

Ruum nr 4, põhjakülg

Õhtuaia selleaastane kõige suurem töö oli võitlus umbrohuga ja muru külvamine. Lisaks sai aed ühe pisikese peenraosa kuhu läksid paar hostat, bergeenia ja üks veigela. Aga see osa tahab kindlasti edasikujundamist. Kuna tiik on väga kehva koha peal, so puude vahetus läheduses, siis pole võimalik teda lehevabana hoida, lisaks on see sääsevastsete taimelava, siis on järgmise aasta projekt tiigi asemel lehtla rajamine. Selle liigutusega saaks ka õhtuaeda suurepärase ja mugava kaminaga puhkeplatsi

Ruum nr 3, õhtuaed

Kõige rohkem peavalu valmistab mulle näiliselt kõige parem aiaosa, so lõunakülg - ta on laiuselt sarnane põhjaküljega, päike paistab sinna (küll läbi kaskede) suvisel ajal kenasti, muld on seal suhteliselt kuiv ja kaskede all muru eriti kasvada ei taha. Põhimõtteliselt seda aiaosa me peaaegu ei kasuta, kui väljaarvate see, et sealt saab tahaaeda (õhtuaeda) minna. Akendest vaadates (ei esimeselt, ega teiselt korruselt) ei jää see aed vaatevälja, pilk läheb sellest üle otse tänavale. Põhimõtteleiselt saaks selle aiaosa kasutusele võtta nö tarbeaiana. Sinna võiks õhtuaiast üle viia pesunöörid, teha ühe-kaks kõrgpeenart ja kasvulava, kuhu saaks panna sibula-tilli muu kiire supikraami ja kus saaks potitada väiksemaid taimi. Ja pikemas perspektiivis võiksid seal asuda ehk kompostikastid. Põhimõttelesilt võiks selle ruumi eraldatus olla veidi konkreetsem, mingite kõrgemate põõsaste või ronitaimede abil. Peab mõtlema...

Ruum nr 2, lõunakülg

Mida veel? Tore on see, et uus tihe ja kõrge aed hoiab tunduvalt paremini oma mikrokliimat: suvel on aias pisut jahedam, kui  tänaval (suurte puude vari), siis sügisepoole tundub, et aias on õhk mahedam, kui väljas. Imelik on see, et ma ei tea meie aiast paljutki (olgugi, et see on meil  juba 6 aastat) - kus sulab lumi kõige kiiremini? millised kohad saavad esimesena külma? jne.

Igatahes lähen nüüd lehti riisuma.

Pepe ja Lo-Lo ristiema Kerli tegi oma ristikassidest (kui on ristilapsed siis võiks ju olla ka -kassid, eks?) ühe toreda pildiseeria. Siin on mõned hetked:

Lo-Lo

Karjääri algus (arvuti)klaverimängijana

... ja nii ta magabki

Lo-Lo on püüdnud oma esimese hiire

Pepe: "Kui te mu mänguasja puudute..."

Vasakult paremale: Lo-Lo, mänguasi, Pepe