... ja edasi inglisepäraselt:
Marsh Villa'st järgmine aed, mida külastasime, oli Heligani Kaotatud Aiad (The Lost Garden of Heligan). See aed (nagu ka paljud teised aiad) on inglaslik juba seepärast, et selle ajalugu ulatub kaugele, ikka väga kaugele.
Heligani härrastemaja ehitusaeg on 13 sajandil, praeguse omaniku esiisa Sampson Tremayne omandas selle ostu teel 1569. aastal ning aedade loomise ajalugu algab 1766. aastal, mis kestis väikeste tõuside ja mõõnadega kuni I maailmasõjani. Ajavahemikus 1914-1990 on selle aia kaotatud aastad, so aeg, kui aed elas omapäi. Seega oleks "Kadunud aeda" õigem ehk isegi nimetada "taasleitud aiaks", sest ta on nüüdseks väga suures ulatuses taastatud. Vana säilitamine, kui vähegi võimalik on samuti oh, so English! Tänapäeval haldab aeda Heligan Gardens Limited, kes rendib seda omanikelt. Aia hingeks on Tim Smit, kes lisaks sellele aiale on seotud ka Eden Project'iga, mida me ka külastasime. Tema tegemised ja ideed on nii märkimisväärsed, et temast võiks lausa eraldi kirjutada! Aga ei hakka siin lubadusi andma:)
Sellest aia So English pildid (autor Kerli ja need pildid on üleval ka Kerli blogis):
 |
| Soovite võtta kõne? |
Punane telefoniputka on Inglismaa üks disainiikoonidest (aastast 1924), selle autoriks on arhitekt Sir Giles Gilbert Scott, kes lisaks kuulsale putkale on projekteerinud ka Liverpool'i katedraali ning Battersea jõujaama.
Loomulikult on Inglismaal ka teistsuguseid putkasid, kuid see on siiski maamärk.
Eks see telefoniputka saatus ole sama, mis meilgi - kasutus jääb järjest väiksemaks. Kui ka putkas keegi on, siis tõenäoliselt on see turist ja viie meetri raadiuses peab olema fotograaf. Aga jällegi - tänu inglaste tradistioonidearmastusele ei ole putka ja selle võimalik helistamise funktsioon kadunud.
Tänapäeval muuseas saab igaüks endale sellise putka ka osta. Maksab umbes 2500£!
 |
| Meie vabandused, aga see rada on ajutiselt suletud |
See pilt on õpetus sellest, kuidas keelavat sõnumit edasi anda. Tavapärane oleks meil umbes selline: "Ära mine tapab!" või "Edasiminek keelatud, võid murda jala!"
 |
Ka hernehirmutis peab soliidne välja nägema: kõvakaabu, kolmeosaline ülikond ja väikse maadžentelmeni vabadusena kaelarätt.
Järgmiseks külastasime St Michaels Mount'i, saareksest, mida emamaast lahutab tõus ja liidab mõõn. Mõõna ajal saab saarele kuiva jalaga. Algselt oli saar tinakaubanduse tugipunkt, kuid kuna saarel olla ennast ilmutanud peaingel Miikael, siis muutus koht ka usuliselt oluliseks. 11. sajandil asutati benediktiini ordu mungaklooster ja kirik. Edaspidi, sõdade käigus ka arvestatav kindlus. Saar käis käest kätte ja selle praeguste omanike esivanem kolonel John St Aubyn ostis saare 1659. aastal. 1954. aastast on suur osa saarest National Trust'i omanduses. (National Trust for Places of Historic Interest or Natural Beauty on asutatud 1894. aastal, seal töötab üle 4000 inimese ja üle 61000 vabatahtliku. NT president on (Wales'i) prints Charles. Kõik NT valdused on vähemalt osaliselt avatud kõigile huvilistele, seda loomulikult mõõduka tasu eest.) Saar on üks kümnest kõige suurema külastatavusega NT vaatamisväärsusest. Lisaks kirikule-kindlusele on saarel märkimisväärne kaljuaed (sellest kohe kindlasti edaspidi), mis on ühelt poolt tuultele valla, kuid teisalt salvestab kivi nii ohtralt soojust, et päikese kadumine ja külmad tuuleiilid ei tee taimestikule märkimisväärselt liiga. Edasi mõned pildid saarest
 |
| Mõõnaaegne rändurite vool saarele |
 |
| Vaade lossiterrassilt aiale |
 |
| Vähe on palju |
Saarel on tehtud filmivõtteid nii Dracula, James Bondi kui ja Johnny English'i tarbeks.
Mina ostsin saarel väga olulise Kevin Forbes'i teose "Home Brewing. Producing your own Beer, Vine and Cider", ehk oodata on vähemasti siidrivillimise katsetusi. Inglise siider on minu arvates parim.
