 |
| Lo-Lo: märg kui kass |
... nii ju öeldakse. Samas on üldiselt teada, et kass ju vett ei armasta.
Aga palun väga: üleeile, kui ma Lo-Lo'd tuppa lasin, lippas mulle õhtuhämaruses vastu üks tundmatu kiitsakloom. Lähemal vaatlusel osutus see muidugi meie Lo-Lo'ks, kelle karv lõhnas nagu meie tiik. No tore, viisin ta siis tuppa ja asusin kuivatama, see talle kohe üldse ei meeldinud ja ta ronis laua alla ennast korrastama. Kui muidu talle isegi meeldib pildile jääda, siis seekord keeras ta mulle kogu aeg selja. Ainus normaalne pilt, mis mul õnnestus teha on ülal näha. Järgmisel päeval (päevavalges) käsin vaatamas, et kas tiigis on kassiplartsatuse jälgi ja noh, kuigi mitte päris kassikujuline tühik, oli tiigi pinnal ujuvates vetikates kujutletav auk küll. Loodan, et ta oma seiklust korrata ei soovi:)
Teine uudis on see, et kassidel on nüüd oma perearst. Pepe raputas oma kõrvu ja ei lasknud oma pead üldse paitada tegelikult kohe, kui me ta varjupaigast tõime. Uurisin natuke internetis, mis seda võiks põhjustada. Tuleb välja, et kassid on üsna altid kõrvalesta nimelistele parasiitidele (Kerlil oleks paras ülesanne need täpselt ära määrata). Täna käisime mõlema kassiga Tatari Loomakliinikus. Mõlemaga sellepärast, et parasiidid ju ühe kassi peal püsi. Mõlemad kassid said endale ravikaardid ja sõbraliku hoolitsuse, puhtaks tehti nii Pepe kui ka Lo-Lo kõrvad ja pandi mingit parasiitide vastast rohtu, Pepele anti veel kõrvarohi raviks kaasa.
 |
| Lo-Lo: mägede hirm, merede (vabandust tiigi) valitseja |
No comments:
Post a Comment