Reis maailma otsa lähedale II: John o'Groats – Gills Bay – St Margaret’s Hope – Kirkwall - Strommness - Kirkwall

Mis oleks üks reis ilma ootamatusteta? Meid sai ootamatus kätte pühapäeval, kui me pidanuks plaani kohaselt John o’Groats’st nö jalakäijate laevaga South Ronaldsay’le Burwick’i sõitma (tegemist on Orkney saarte lõunapoolseima otsaga). Läksime juba varakult sadamasse, aga laeva ei paistnud. Noh, võib olla tuleb ta siis teiselt poolt – aega ju veel on. Kui laeva väljumiseni jäi veerand tundi, hakkas asi meile kahtlasena paistma. Vaid allveelaev saaks nii kiirelt merepõhjast välja kerkida ja meid peale võtta. Tõdesime, et laeva ei ole. Ega meid sellegipoolest hätta ei jäetud. Veel enne, kui me jõudsime sadamaputkasse uurima minna, et mis saab tundis Sadamarahvas kogenenud silmaga ära nõutud ja sihitult ringi trampivad turistid (lisaks meile ka kolm itaallast).

Kenad Sadamainimesed korraldasid asja ära: tulgu me kahe tunni pärast tagasi, nad viivad meid autoga Gills Bay’sse, kust sõidab autopraam St Margaret’s Hope’i (mis asub South Ronaldsay põhjapoolsemas otsas). Meile bronniti piletid ja lisaks lubati, et sadamast viiakse meid ka Kirkwalli. Kõik see ka juhtus. 

Teel St Margaret's Hope'i

St Margaret’s Hope’is leidsime me jällegi sadamarahva abiga Alec’i kes oli pühapäeval ilmselt kodust telekat vaatamast välja aetud. Proua oli talle värske villase kampsuni selga pannud, auto puhtaks pühkinud ja meile vastu saatnud. Alec toimetas meid Kirkwall’i.

Mis siis juhtus meie plaanitud laevaga? Ega me ei teagi. Sadamast öeldi, et sel suvel on see esimene kord ning ilm läheb peagi tormiseks ja laev ei saaks tagasi (võib-olla see nii oligi). Kõige tõenäolisem on siiski see, et kui reisijaid on vähe (kindlalt oli neid siis 5 ja ehk mõni veel peale), siis ei ole mõistlik 250 kohalist laeva sõitma panna. Arukam on nende väheste jaoks mingi muu võimalus korraldada. Igatahes on Sadamarahvas üks tähelepanuväärne inimliik: kotkasilmadega, praktiline, rahulik ja sa saad kohe aru, et küllap su eest juba vajalikul määral hoolitsetakse.

Kirkwall on väike kena linnake, kus elab ca 8500 inimest ning mis on ühtlasi Orkney administratiivkeskus. 

Värvidega Kirkwallis ei koonerdata

Orkney kõige suuremad kuulsused on orkney tool ja Simpsonitest pärit multifilmikangelane Springfieldi põhikooli aiavalvur Willie. 

orkney tool (vt http://www.orkneyfurniture.co.uk/chairs.htm )

Willie (vt http://en.wikipedia.org/wiki/Groundskeeper_Willie )

Ja loomulikult ei saa märkimata jätta, et siin kasvavad kadedusttekitavad arvukad ja mitut sorti fuksiapõõsad.

Kirkwallis ootas meid tõeline B&B, selline, kus perenaine võtab su natuke kohmetult vastu jagab juhtnöörid vannitoa kohta annab sulle paberi söögivõimalustest, et ta hommikuks ette teaks, mida valmistada, räägib, mis kell teised inimesed sööma tulevad. Loomulikult tuleb küsimus ka selle kohta, et kuidas me Eestist siia saime (see on ju nii kaugel!). 

Jane valmistas mulle hommikupudru

Igatahes oleme me jällegi heades kätes ja pealegi on meie perenaisel Jane’l väga tore aed. 

Roosaõileise põõsasmarana ja valgeõielise kukeharja võluv kooslus

Esiplaanil artišokid

Vaade fuksiapõõsaga

Jane ise on inglanna ja tuli saarele 35 aastat tagasi Lõuna-Inglismaalt, et hakata talu pidama. „Sest ega Lõuna-Inglismaal me poleks jaksanud talu osta, Orkney’l aga küll“, nagu ta meile selgitas. Lapsed kasvasid suureks ja pensionipõlves ilmselt soovid muutusid, Jane müüs talu maha ja ostis linnamaja, kus ta oma majutusasutust peab.

Esmaspäeval võtsime ette reisi Stromnessi, mis asub Kirkwallist ca 15 miili kaugusel ja on saare suuruselt teine linn 2190 elanikuga. Linnal (õigemini sadamal) on oluline roll polaaruurimises. Nimelt oli tegu äärmiselt sobiliku kohaga Gröönimaale ja arktilisse Kanadasse laevaga sõitmiseks (navigeerimiseks tuli arvestada otse põhjasuunda ning pikkuste-laiuste väljaarvutamine ei olnud seetõttu kõige tähtsam). Arktika uurija ja linna kangelane, kelle järgi on Strommnessis nimetatud nii mõnigi maja, on John Rae, samuti pandi 2013. aastal, Rae 200. sünniaasta auks linnas püsti tema kuju.

Mulle jääb Stromness meelde eelkõige kui põnevate kitsaste põiktänavate ja lillekirjude õuedega tore pisilinnake, kus aiakujukeste pealt juba kokku ei hoita.

Rõõmu pakkus meile ka pisike hektilise valikuga raamatupood (eks nii pisikeses kohas peavadki ju kõigi huvid olema kaetud ja ega mingit erilist süsteemi luua ei saakski). Mina sain endale Karel Čapeki „Aedniku aasta“ inglise keelse väljaande.

Tagasitee Kirkwalli läks nagu ikka: bussiaknast vahelduvat ilma ja maastike uudistades.

Cheers!

Reis maailma otsa lähedale I: Tallinn – London - Edinburgh - Inverness - John o'Groats

Seekordne reis algas lennujaamas uue kohvri ostmisega. Kuigi see on ilmvõimatu, et kodus, või teel taksosse või ükskõik millal enne lennujaama jõudmist varjab kohver minu eest oma olulist, reisitakistavat vigastust. Aga just nii see oli: avastasin alles lennujaama uksest sisenedes, et kohvrisang ei liigu ja on kangekaelselt kinnikiilunud 0-asendisse, st ratastel kohvri ainukene funktsioon teda sangast järel lohistada ei tööta. Nojah, kui ma senini olin mõelnud, et kes peaks ostma kalleid kohvreid lennujaamast – palun, see olen mina. Selle eest on mul nüüd moekas ratastega kast, millel on kaks paari rattaid, nõnda, et see liigub ka püstiasendis.

Esimene peatus oli Edinburgh. Festivali tõttu (seesama, mida Ian Rankini kangelane Rebus ei salli, kuna see annab politseile vaid lisatööd) olid juba märtsis enamus Waverly ümbruses olevaid B&B-sid kinni, seetõttu olime oma öömaja tavapärase 3-5 minutise jalutuskäigu asemel kinni pannud 15-minutise jalutuskäigu kaugusel kesk-kesklinnast. Paistis, et see pole vähimgi probleem, kui me pimeduse katte all linna jõudsime. Tee läks lipates! Alles hommikul saime aru, miks see nii oli kui me mest üles bussijaama poole rühkisime. Teel kohtasime kahte elegantset metall-kaelkirjakut. Muid erilisi põnevusi ei olnud.

Kaelkirjakuekspert tööhoos

Neljapäeval jõudsime Highland’i pealinna Invernessi. Linna poolitab Nessi jõgi, mis omakorda saab alguse Loch Nessist, ehk Nessi järvest. Lisaks sellele, et seal elab hirmuäratav Nessi koletis, vett on seal rohkem, kui kõigis Inglismaa ja Walesi järvedes kokku.

Sarjast: valitud aiakaunistusi

Invernessis oli meie suurimaks sihtmärgiks Waterstones’i raamatupood. Saak ei olnud küll suur, kuid üht-teis ikka leidsime. Aianduse valdkonnast tuli seekord kaasa Anna Pavordi „Uudishimulik aednik“ (The Curious Gardener. A Year in the Garden). Esmane sirvimise ja mõningase lugemise najal võiks öelda, et tegu on pigem novellidega ja aianduslikud tarkuseterad on lihtsalt tekstide osaks. Mitmete mõttekäikude osas tahaks hüüda: „Jaa – just! Minu mõte! Just selline tunne mul oli!“

Reedel, so täna reisisime John o’Grouts’i. Teel tuli ette üks ümberistumine. Olime veisi mures, et kuidas me Dunbeath’i küla sõjamemoriaali juures oleva ümberistumise koha leiame. Aga nagu ikka need asjad on lihtsad. Isegi kui bussijuht teepeal vahetub, teab järgmine mees, et on vaja kõva häälega öelda, kui selline koht, kus rumal turist võib tahta maha minna, kätte jõuab. Bussiga sõitmine on üks neist asjadest, mille kohta ma võin öelda, et see mulle jäägitult meeldib. Tore on tundide kaupa bussiaknast välja vaadata. Ja vaated Šotimaal on ju vägevad. Mäetipud, turbaväljad, rododendronid (tõsi, viimased praegu eriti silma ei paista), loch’id, vägevad sõnajalaväljad, külad ja loomulikult ees- ning tagaaiad. Seekord jäid eriti silma kaeralilled (crocosmiad). Panin ka ise kevadel kaks peotäit nende sibulaid maha ja kui ma kodust ära läksin näitas üks juba õievarsi. Tegemist on küll aafriklasega, kuid paistab, et šoti kliima on neile igati sobiv. Mulle tundus, et nägin neid ka kraavikallastel naturaliseerimas. Kirjanduse põhjal võiks arvata, et väikese katmisega saan nad koduski talveks mulda jätta. 

John o’Grouts on geograafiliselt Britannia kirdepoolseim tipp ning saare põhjapoolseim asula. London on sellest külast 1100 kilomeetri kaugusel, Edinburgh 450 kilomeetri kaugusel, Orkney saartele on siit ca 10 km ning põhjapoolusele 3500 kilomeetrit. Turistide on ta ligitõmbav oma märgilisuse tõttu. Nimelt saab kõige pikema teekonna Britannia saarel ette võtta Cornwallist Land’s Endist (lõunapoolseim asustatud punkt, kus ka me Carita ja Kerliga käinud oleme) John o’Grouts’i. Teekonna täpne pikkus on 1409,78 kilomeetrit ja nimetus LEJOG. See on ka üks kuulsaid matka- ja reisimarsruute. Tänagi kohtasime siin rattaretke toetustiimi, kes ratturite asju bussiga veavad ning kes olid oma kangelasi juba ette ootama tulnud. 

Nimi „John o’Grouts“ tuleb hollandlase Jan de Groote’st, kes sai James IV-lt laevatamise õiguse suure saare ja Orkney vahel veidi peale seda, kui Orkney oli Norra kuningalt tagasi saadud. Väile „o“ Groats’i ees viitab sellele, et tegemist ei ole mitte iirpärase O’Groats-ga vaid „o“ tagant on f ära kulunud (seega siis „John of Groats“).

Küla ise on võrdlemisi väike (ca 300 elanikuga), siin on paar hotelli ja B&B-d, postkontor-toidupood, paar kohvikut, ERDF-i rahaga ehitatud käsitöökeskus, mille 5-aastane kasutuskohustus on ilmselt möödas ning mis seetõttu seisab võrdlemisi mahajäätuna ja siltitega „hoone müügiks“. Otse meie hotelli vastas on heinamaa, mida traktoriga täna hoolsasti niideti.

Ja kokkuvõtteks: aknast kostab lammaste määgimist ja koju liikuvate lehmade „muuuuu“. On meri, avarus, kena tuul ja kaugemal paistavad mäenõlvad, kus õitseb kanarbik. Uhke.

Kuiv Peenar

Carital on uus kaunis traditsioon (traditsioon seepärast, et sel aastal korraldas ta selle juba teist korda) - kinkida mulle sünnipäevaks taimi. Sellel traditsioonil on mitmeid suurepärasusi: me saame koos mõelda, mis meie aias võiks kasvada ja aeda koos kujundada; kingitused paljunevad ja kasvavad suuremaks ning muutuvad ajas ning aed muutub järjest kaunimaks.

Sel aastal mõtlesime, et eesaia (tänavakülg) peenar vajaks make-over'it. Tänu selle peenra otsas kasvavale kasele on see üldiselt võrdlemisi kuiv ning sel aastal eriti kuiv. Pealmist mulda olen küll kompostiga multšinud ja muidu püüdnud paremaks teha, kuid ega see pole kase käitumist parandanud ega peenra mikrokliimat oluliselt muutnud. Senini olid peenras kevadeti (kui niiskust rohkem) kobarhüatsindid ja nartsissid ning suvel roosid ja kellukad ning kui ma olin aru saanud, et tegemist on lokaalse preeriaga, siis lisandusid ka päevakübarad, siilkübarad ja kellukad. Samas - kastmist on ikka olnud vaja. 

Pilt peenrale eelmise aasta juuni algul

Arutasime, et kui kuiv siis kuiv - teeme siis peenra taimedele, kes on harjunud selliste tingimustega, tore oleks, kui taimed ei oleks väga kõrged, kui need oleksid pehmed katsuda ja põnevad vaadata. Mis see võiks olla? Kiviktaimla? Jah, midagi sellist. Aga kallakut me päriselt ehitatda ei tahaks. Teeme siis Kuiva Peenra.

Täiesti juhuslikult (no kui juhuslikult, ikka mööda internetti taimi kolades:)) olin jõudnud Kristiine Aiandi puukoolini. Millne suurepärane taimede valik ja lisaks ka (positiivses mõttes) suurepärased hinnad! Eriti suur, liigi- ja sordirikas on kiviktaimla taimede kollektsioon. Lisaks muidugi see, et pole vaja kuhugi kaugele sõita. Käisme seal kõigepealt ühel jalutustiirul, et koos Caritaga vaadata, mis meile meeldiks. No väga paljusid taimi oleks tahtnud. Aga nii oleks me ei tea kellega koju tulnud (sama lugu, et kui me poleks Pepet ja LoLo'd välja vaadanud, oleksime ma loomade varjupaigast koju jõudnud 10 kassiga, nende hulgas Väga Halva Iseloomuga pärslane). Kodus tegin õhtul rahulikult väikse plaani nii 10-12 erinevast taimest, igast 2-5, mis peenrakoosluseks sobiksid ning mis pakuks vaatamist kevadest sügiseni. Eile tõime taimed aiandist koju.

Sellele järgnes eile tõsine peenra läbikastmine, vanade asukate välja kaevamine ja hoolikas potistamine (eks ta natuke halb aeg on) ja ainult päeva- ning siilkübarate kohe teise peenrasse istutamine. Lohutan ennast sellega, et mullapallid olid suured ja kõik taimed, kes potti said, said tegelikult enda jaoks parematesse tingimustesse. Resümee: ma saan aru, et asju on võimalik kolida, raamatuid on võimalik kolida (noh, järjekord läheb segi), aga taimede kolimine on ikka väga keeruline  ja kannatust nõudev tegevus. Eks mõnele puhul vajab uue asupaiga leidmine ka natuke nuputamist.

Tühjaks kolitud, endised elanikud paistavad eemal aknaraami juures

Seejärel panime Caritaga täna uued taimepotid joonistatud skeemi järgi paika (milline suurepärane pilves ilm! Vähemalt kuni viimaste pingutusteni...).

Vanemaednik Carita objektil

Natuke tõstmist ja sättimist ja võiski istutama hakkata. Ilu pärast uputasime peenrasse ka mõned tiigi lammutamisest alles jäänud kivid.

Ja lõpetuseks katsime peenra kergkruusaga (taimede ümber fraktsiooniga 4-10 mm ja ülejäänu 10-20 fraktsiooniga).

Valmis!

Komplekti kuuluvad pujud, aubrieetad, suureõielised kukekannused, männilehised peekerlilled, nelgid, hõbesalveid, kukeharjad, mägisibulad ja kivirikud. Peenrasse läksid tagasi leviisiad (ühest kevadel ostetud taimest oli saanud mitu, loodame, et talv ei ole nende jaoks liiga niiske), kobarhüatsindids., madalad nartsissid, požarski kellukad ja tähtkarvane hanerohi.

Igatahes oleme enese üle uhked ja kui taimedel hakab kitsas, teeme peenra suuremaks.