Vahepeal teeme tööd, kuid meie seiklused Gruusias jätkuvad.
Tööst niipalju, et erinevalt eestlastest on meie armeenlased seminaridel ja aruteludes erakordselt aktiivsed, kuid neil viib üks mõte väga kiiresti teiseni ning peateemast on väga kerge hälbida. Seetõttu tuleb neid koguaeg põhiteema juurde tagasi meelitada. Teiseks, ja see on ka täiesti mõistetav: nemad näevad asju teisiti ning meie asi on nende mõttekäikudega kohanduda. Samas on neil alati midagi arvata ning ideed ja lahendused on sageli suurepärased.
Meie võõrustajad on äärmiselt külalislahked ja hoolitsevad. Kui on vaja hambaharja, siis sulle mitte ei näidata, kus on pood, et sa selle endale osta võiksid (see oleks eestlaste mõttes juba ülim hoolitsemine), vaid sinuga tullakse poodi... ja sulle ostetakse hambahari, vein või mida sa parajasti soovisid. Sina aga muretsed neide väikeste palkade pärast, mida nad sinu peale kulutavad. Lisaks valvavad nad meid kui lõvid, et me ikka nendega koos oma aja veedaksime.
Eile oli üks meie noortest seminaristidest teinud uhke tordi, mis oli kaunistatud Eesti, Gruusia ja Armeenia lipuvärvides hõbedalt helkiva kreemiga ning tordi külg oli kaunistatud armeeniakeelse kirjaga „Tere tulemast Akhakalakisse“. Kahjuks ei jaksanud me seda torti väga palju süüa, sest praeguseks on meil juba kõigil kasvanud saialihas (vrdl. õllekõht). Jahutooteid söövad nad meist tõesti kordades rohkem. Toit on alati kas ohtralt soolane või ülimagus. Isegi Bogdan, kes oma eakohaselt hindab magusat kõrgelt, oli sunnitud kohaliku limonaadi mineraalveega lahjendama. Tordisöömine kujunes meeleolukaks ning vaatamata hilisele algusele (ega me ju ometi seminari enne poolt kümmet lõpetada ei saanud ja eks hotelli tagasitulek võttis ka aega) kestis see tükk aega ja seltskond ning vestlus olid huvitavad.
Nojah, täna hommikul me kasutasime juhust ja kappasime omapäi linna peale. Käisime läbi mitmed ilusate asjade poed. ILUSAD asjad on siin 130% ilusamad, kui kusagil mujal. Iga rõivatüki või kingakases küljest leiab mõne helkiva kivikese. Samuti leidsime turu, kus oli müügil kõike head ja paremat. Ostsime saialihase lõdvestamiseks tomateid ja õunu ja mandariine ja mangot ja viinamarju ja kreeka pähkleid, lõpuks vihtusime endale veel šašlõkki mõned tükid sisse. Viimane oli väga maitsev
Tänase päeva põhisündmuseks oli reis Vardzia koopalinna. Teel imetlesime muutuvat loodust, sest liikusime kõrgemalt madalamale ja madalamal on ju soojem. See oli justkui kunstniku joonistusblokk erinevate piltidega: algul must-valged gravüürid järskudest mustadest mäekülgedest, mis on kaetud valge lumega ja kuhu hoolikas kunstnik on okshaaval väljajoonistanud puuvõrad. Siis värviline pildike mustadest mägedest, mille tipud on justkui kerge tuhksuhkruga kaetud ning mille külgi kaunistavad punased ja kuldkollased põõsad, seejärel jõeorg veel roheliste ja mõnede kollaste puukeradega, sekka paar sihvakamat küpressi.
Vardzia koopalinn on uuristatud Erusheti mäekülge peamiselt 10.-12. sajandil (asub u 1300 meetri kõrgusel merepinnast.). Kuninganna Tamar (1160-1213) laiendas seda oma valitsemise ajal oluliselt ning andis koopalinnale ka mõningase kaitsefunktsiooni. Aga muidu oli see nagu linn ikka: eluruumid, pagaritöökoda, kogunemise kohad ja isegi apteek ja kirik. Kiriku juures tegutseb praegu nii nunnaklooster (23 nunna) kui ka mungaklooster (6 munka). Üks munkadest oli nii lahke, et rääkis meile natukene kirikust (Jumalaema Uinumise Kirik) ja viis ka kaevu juurde, mille vesi koguneb kaljudest tulevate avauste kaudu ning mille veetase on väidetavalt alati ühesugune. Vesi maitses suurepäraselt – see lihtsalt sulas kurgus, kui nii öelda saab. Ronimist, pildistamist oli kõvasti ja võis vaid ette kujutada, kuidas seda linna loodi ning elu seal kunagi kihas ja inimesed kitsastest astmetest üles-alla sibasid. Kogu tee saatsid meid erinevad kutsikad, keda me ohtralt nunnutasime.
Kogu tee oli meil võimalik oma võõrustajatelt uurida kõike, mis meil pähe tuli. Alates sellest, kas nende mägedes ka slaalomit sõidetakse (vastus on ei, kuna on liiga kivine), kas jahimehi on, kui kaua kestab väeteenistus, kuidas neil nii head teed on jne. Taipasin küsida ka tšatša (kohalik puskar) kohta. Koju peab ju ikka õõvastavaid jooke viima Tagasiteel päris Artur (üks meie suurepärastest võõrustajatest, entsüklopeediliste teadmistega üliõpilane) külameestest mööda sõites, kust väärt kraami osta saaks. Leidsimegi külapoe, kus õõvastav jook müügil oli. Pool pesi pudelisse villitud tšatšat maksis 6 lari (ca 3 eurot).
Tagasiteel käsime forellikasvatuses, kus uudishimulik Irina (natukene) kalabasseini kukkus (eks 3 miinuskraadi olid betooniga oma töö teinud), džentelmen Armen tormas teda päästma ning libastus ka ise pisut. Aga mõlemad hoidsid suurepäraselt tasakaalu ning peale märjakssaamise, väikse rahapesu (rahakott sai Irina kotis märjaks) ei juhtunud suurt midagi.
Õhtuks olime väsinud ent õnnelikud...
