Välisvaatlus 2014: Inglise lilleaed Kent - Canterbury, Whitstable, Herne Bay

Reisi viimase osa võiks mahutada alapealkirja "katedraal ja jalutuskäik rannal". Canterbury'st ja katedraalist olen küll ka juba varem kirjutanud, kuid mõned pildid siiski veel lisaks.

Canterbury katedraal:
Küünal pildil tähistab kohta, kus asus Thomas Becket'i haud.
mille Henry VIII lasi reformatsiooni käigus hävitada.

Kommipood Canterbury's: justkui Pipi Pikksuka raamatust

Minu õhueine (seekord ei suutnud pildist loobuda)

Canterbury's valvavad peenemaid rõivapoode sellised olevused

Vaade katedraalile

Täna sõitsime bussiga Canterbury'st põhja poole mere äärde Whitstable'sse, jalutasime sealt  mööda ranna äärt Herne Bay'sse ning sõitsime bussiga Canterbury'sse tagasi,

Seekord oli meil konkreetne eesmärk ka: kohtusime Liisiga (kellega ma aastaid tagasi esmakordselt kohtusin ajalooliselt põhjamaade parlamentide ringreisil, mis oli peale kõige muu erakordselt huumoririkas üritus) ning tema tütrekese Elleniga. Liis targal juhendamisel oskasime vaadata imelisi väikesid poekesi, mis otse loomulikult müüsid a i n u l t ilusaid asju, maitsesime mereande ja sõime Whitstable lossiõues kooki ja kohvi. Lisaks muudele tarkustele saime teada, et väiksete pannkoogide kujuline toit on crumpet'id ja neid süüakse moosiga, aga enne tuleb kuumadele kookidele paksult võid peale panna.

Whitstable ja Canterbury vahele rajatud raudteeliini kutsuti Crabs and Winkle Way, kuna seda mööda veeti mereande sisemaale. Praegusel ajal korraldatakse linnakeses austrifestivale ja sadamaturg on ka väikestviisi turismiatrakstioon. 

Austrikarbid

Whitstable sadam

Taaskasutus molluskite püüdmiseks

Kui me olime Liisiga hüvasti jätnud asusime jalutuskäigule Herne Bay'sse (ca 2 tundi). Oluine on märkida ka seda,et ilm oli erakordselt soe ja päikeseline, mitte tavaline inglise hea ilm (so peaasi, et ei saja!). 

Inimesed olid randa piknikule, ujuma ja niisama nautima tulnud. Ühel perekonnal oli piknikule võetud tõeline serviis ja nende valge laualina hõljus kerges tuules täeisti ebamaiselt. Paljud jalutasid oma koertega. Koerad kasutasid võimalust väikeseks merekarastuseks ja -jahutuseks (kui lubati - inglise koerad on väga hästi kasvatatud ja ilmselt lepivad nad oma peremehe või -naisega juba kodus kokku, mida nad jalutuskäigul ette võtavad. Leidus ka üks poiss, kes jalutas kassiga. No kassile ei paistnud see küll meeldivat. Aga üldiselt oli õhus rõõmus puhkusevine.

Ranna ääres oli mitmel pool ridamsisi rannamajakesi, mida omanikud vastavalt oma meelelaadile ja maitsele olid kujundanud. Majakeste pikki ridu vaadates tulid mulle millegepärast meelde vanad triibulised "Marati" lastesärgid:)

Herne Bay'sse jõudes pidime tunnistama, et oleme parajalt väsinud ja tagasiteel Canterbury'sse oli täitsa kena bussi teisel korrusel jalgu puhata ja aknast teeäärseid segahekke ning aedu imetleda. Herne Bay oli jällegi hoolis teisest kategooriast linnake: konkreetselt puhkamistegvustele orienteeritud (isegi Jeeves käis P. G. Wodehouse'i raamatutes just seal puhkamas ja kalal). 

Õhtul sõimegi oma reisi viimase pubitoidu ja oligi aeg asjad pakkida, sest koduteele tuleb asuda üsna varakult.

Välisvaatlus 2014: Inglise lilleaed Kent - Sissinghurst, Deal, Walmer'i kindlus-loss ja aed

Välisvaatluse kuuenda, ehk eilse päeva "keskmine nimi" oli "oota bussi, küll ta ükskord ikka tuleb..,". Nimelt pidi Kerli koju sõitma, et ülikoolis oma bakalaruseusetöö ära kaitsta (mis olgu siinkohal suurima ema-uhkusega öeldud, läks edukalt). Buss, mis pidi Kerli Tenterdenist Ashfordi viima hilines üle poole tunni ning seetõttu läks tema reisgraafik veidike paigast ära. Lennukile jõudis ta siiski kenasti.

Meie päevaplaanis oli minna Sissinghurst'i, buss (mida me samuti oma 40 minutit ootasime) viis meis Cranbrook'i, kust me nii umbes 2-miilise jalutusäigu tegime, et kohale jõuda.

Sissinghurst'i on aiana kuulsaks teinud Vita Sackville-West ja Harold Nicolson. Vita Sackville-West oli kirjanik, poeet ja aednik. Harold Nicolson oli diplomaat, poliitik (algselt liitus ta sir Oswald Mosley Uue Parteiga, kuid loobus tema toetamisesest kui viimane Briti Fašistide Ühenduse lõi, parlamendiliikmeks sai ta juba Leiboristliku parte koosseisus) ning kirjanik. Nende äärmiselt ebatraditsioonilse abielu kohta on paari noorm poeg Nigel Nicolson kirjutanud raamatu "Ühe abielu portree", mille ma lugemisvaraks hankisin.

Vita elust ja loomingust võiks väga pikalt kirjutada, kuid hetkel keskendun siiski ainult aiale. Sissinghurst on Inglismaa kõige kuulsam ja külastatavam aed. Käesoleval ajal on aed National Trust'i omanduses. 

Aed on jagatud aiaruumideks, seal on nii formaalaed, taluaed, roosiaed, maitsetaimede aed, pärnaallee. Alustuseks mõned pildid tornimajast (mis oli Vita stuudioks ja kirjutuspaigaks).

Kuulsaima aia kuulsaim osa on Valge Aed, mille istutusskeemi põhialuseks on printsiip, et kõik õied on valged. Mõttena võib seda ju ette kujutada - ei ole keeruline, eks ju? Tegelikkus on veelgi parem! Tervikuna on see äärmiselt mõjus. Erinevatele inimeste ilumeel ja loodusetaju on erinevad, kuid üdjoontes on ta rahustav ja mina ütleksin, et mõtlemist soodustav. Loomulikult on ka detailid väga huvitavad.  

Pilte lisandub, kui parema interneti juurde pääsen.

Täna sõitsime kõigepealt rongiga Tenterdenist mere äärde Deal'i. Deali motoks on Adjuvate Advenas - tee võõrad sõbraks. Külaisi võetakse siin tõesti hästi vastu. Dealist võtsime ette jalutuskäigu Walmeri kindlusesse ja aeda. Tee kulges igati kenasti mööda mere äärt. Ilm oli päikeseline ja rõõmus.

Teel kohtud oluline kuulutus
(ilmselt on nõudlmised liiga kõrged. sest kuulutus paistab üsna vana juba:)

Walmer'i kindlus on üks kolmest Henry VIII Kent'i rannikule ehitatud kindlusest, (teised kindlused  vastavalt Deal'i kindlus ja Sandown'i kindlus (viimane ja Walmeriga identne kindlus on alates 17. sajndist varemetes (vahepeal osaliselt kasutusele võetud) ja erosiooni tõttu praktiliselt hävinud). 

Walmeri kindlus on alates 18. sajandist Cinque Ports'i ehk viie sadama lord-valvuri ametlikus asupaigaks. Mitte, et nad seal ilmtingimata elanud oleksid: näiteks sir Winston Churchill või Kuninganna Ema käsid seal vaid visiitidel. Samas Wellingtoni hertsog (keda me tänapäeval peamiselt kõigi aednike lemmikjalanõude ehk wellies'de tõttu unustada ei suuda), elas seal 23 aastat. 

Aia esimeseks loojaks ja kujundajaks oli lady Hester Stanhope (1776-1839), kes oli üks seiklus- ja reisihimuline ja põneva elukäiguga naisterahvas. Aeda on aja jooksul kujundanud mitmed huvilised ja entusiastid ja ka professionaalid. Kuninganna Ema auks on Penelope Hobhouse'i poolt 1997. aastal kujundatud eraldi tiigiga aiaosa. Aed oli täna äärmiselt menukas: tiigis ujusid väiksed konnapojad ja kullesed, keda nii väikesed kui ka suured püüdsid, et neid uurida ja loomuliult tiiki tagasi lasta.

Tundus, et uuendusi on kavas veelgi läbi viia, puude all olid mitmed alad umbrohutõrje vahendiga kaetud alasid ning klassikalise topelt -püsikupeenra üks pool oli täiesti tühjaks kaevatud. Samuti oli ühelt poolt viks ja viisakas jugapuuhekk teiselt küljelt erikujuliseks pügatud.

Aed oli vaadete poolest väga huvitav ning erilise võlu andsid kõrged ja suure võraga puud, kellele oli piisavalt soleerimisruumi jäätud. 

Pilte lisandub

Aeda ümbritses osaliselt metsaosa, kus sai valdusel pool-tiiru teha. Mets oli salapärane ja natukene kõhe vanade luuderohtu mähkunud puude ja sammaldunud kändudega.

Deal'i poole tagsi jalutades olime ehk natukene väsinud, kuid ilus ilm ja hea tuju hoidsid meid reipana.

Välisvaatlus 2014: Inglise lilleaed Kent - Great Dixter

Eile reisisime Tonbridge'st Tenterdeni, kus meid ootas t õ e l i n e bed-and-brekfast. Majake asub Tenterdeni ajaloolise raudteejaama läheduses ning kannab (ilmselt seetõttu) kombekalt nime Signal Cottage. Tõelise aururongiga on võimali Tenterdenist sõita Northami ja sealt edasi ka Bodiami. 

Meie võtsime ette teekonna Northiami, tõsi küll - bussiga, sest üks Kenti ja ilmselt kogu Inglismaa kuulsamaid aedu Great Dixter, ootas meid poole miili kaugusel Northiamist.

Great Dixter. Olime seda nii piltidelt kui telest enne imetlenud. Eelmise sajandi alguest kuni 2006. aastani olid maja ja aed Lloyd'ide perekonna valduses. 15 sajandist pärit hoonete renoveerimise ja esialgse aiaplaani arhitekt on Edwin Lutyens, keda loetakse Arts and Crafts'i liikumuse üheks silmapaistvamaks esindajaks. Lisaks ilule ja harmooniale on tegemist ka väga inimsõbraliku ja kohati äärmiselt praktiliste lahendustega. Näiteks on kõik aiateed juba originaalis kiviplaatidega kaetud, mis teeb (arvestades inglise ilmade heitlikkust) võimalikuks kõigi aiahuviliste jalutuskäigud, nii et, murul, kasvualadel või peenras trampimine on minimaalne. Aia esimesed kujundajd olid Nathaniel ja Daisy Lloyd, kuid kuulsaks sai aed nende kuuenda lapse Christopher Lloyd'i käe all. 2000. aastal lõi uninganna ta teenete eest aianduses rüütliks (Officer of the Most Excellent Order of the British Empire (OBE)). Pärast Christopher Lloyd'i surma ja tema enda soovil läks valdus üle Great Dixter Charitable Trust'ile ja aia peaaednikuks alates 1992. aastast on Fergus Garrett, kes ka eile innukate aiasõpradega vestles. 

Cristopher Lloyd'i, kui aedniku tuntus on ilmselt ka seetõttu nii suur, et lisaks taimede tundmisele ja võiks öelda, et fotograafilisele nägemisele aiakujunduses, oli ta lobeda sulega. Ta täitis nii Country Life kui ka Guardian'i lugejate päid aiandusalaste mõtete ja praktiliste teadmistega ning ühtalsi on ta mitmete raamatute autor. Mulgi on mitmed olemas. Seeord ostsin tema nö peateose "The Well-Tempered Garden". Tõlkida on seda pealkirja päris keeruline: kui aed on "mis", siis võiks see olla "hästi koostatud ja segatud aed", kui aed on "kes", siis võiks selle tõlkida "heatujuline aed".

Great Dixter'i aia kirjeldamine nõuab pigem pilte, kui juttu.

Taimedest: näha on, et neil küll lubatakse vabalt paljuneda, kuid juhuslikkus ja vabdus mis piltidelt paistab on siiski aedniku kindel käsi, kes lubab "ootamatusi" vaid sinna, kuhu need sobivad ja mõõdukas koguses. Klassikalisest inglise aiakujundusest (taimekõrgus: ees madalamad, tagas kõrgemad) on sageli mööda mindud. Peenraservi ehivad ja möödujaid riivavad julgelt apteegitilli sulgjad lehed,  ammi majus ja teised kõrged taimed, mis justkui tõmbavad pitskardinad vaataja silma ette. Aed ise on võrdlemisi intensiivne ja tihe, nii et kui lagaedamale alale sattuda on kohe väga rahulik olla:) Taimetubasid jagavad jugapuuhekid, kuhu on paigutaud ka mõned piilumise vahed ning unustada ei saa ka topiary't.

Aias oli ka taimede müük. Mina ei suutnud lahkuda ilma ühe oxfordi kurerehata (Geranium x oxonianum 'Walter’s Gift'). 

Õhtu veetsime Tenterdeni pubis White Lion, pole vist rake arvata, mida tehes:)