Gruusia, pikemalt

Vahepeal teeme tööd, kuid meie seiklused Gruusias jätkuvad. 

Tööst niipalju, et erinevalt eestlastest on meie armeenlased seminaridel ja aruteludes erakordselt aktiivsed, kuid neil viib üks mõte väga kiiresti teiseni ning peateemast on väga kerge hälbida. Seetõttu tuleb neid koguaeg põhiteema juurde tagasi meelitada. Teiseks, ja see on ka täiesti mõistetav: nemad näevad asju teisiti ning meie asi on nende mõttekäikudega kohanduda. Samas on neil alati midagi arvata ning ideed ja lahendused on sageli suurepärased.

Meie võõrustajad on äärmiselt külalislahked ja hoolitsevad. Kui on vaja hambaharja, siis sulle mitte ei näidata, kus on pood, et sa selle endale osta võiksid (see oleks eestlaste mõttes juba ülim hoolitsemine), vaid sinuga tullakse poodi... ja sulle ostetakse hambahari, vein või mida sa parajasti soovisid. Sina aga muretsed neide väikeste palkade pärast, mida nad sinu peale kulutavad. Lisaks valvavad nad meid kui lõvid, et me ikka nendega koos oma aja veedaksime.

Eile oli üks meie noortest seminaristidest teinud uhke tordi, mis oli kaunistatud Eesti, Gruusia ja Armeenia lipuvärvides hõbedalt helkiva kreemiga ning tordi külg oli kaunistatud armeeniakeelse kirjaga „Tere tulemast Akhakalakisse“. Kahjuks ei jaksanud me seda torti väga palju süüa, sest praeguseks on meil juba kõigil kasvanud saialihas (vrdl. õllekõht). Jahutooteid söövad nad meist tõesti kordades rohkem. Toit on alati kas ohtralt soolane või ülimagus. Isegi Bogdan, kes oma eakohaselt hindab magusat kõrgelt, oli sunnitud kohaliku limonaadi mineraalveega lahjendama. Tordisöömine kujunes meeleolukaks ning vaatamata hilisele algusele (ega me ju ometi seminari enne poolt kümmet lõpetada ei saanud ja eks hotelli tagasitulek võttis ka aega) kestis see tükk aega ja seltskond ning vestlus olid huvitavad.

Nojah, täna hommikul me kasutasime juhust ja kappasime omapäi linna peale. Käisime läbi mitmed ilusate asjade poed. ILUSAD asjad on siin 130% ilusamad, kui kusagil mujal. Iga rõivatüki või kingakases küljest leiab mõne helkiva kivikese. Samuti leidsime turu, kus oli müügil kõike head ja paremat. Ostsime saialihase lõdvestamiseks tomateid ja õunu ja mandariine ja mangot ja viinamarju ja kreeka pähkleid, lõpuks vihtusime endale veel šašlõkki mõned tükid sisse. Viimane oli väga maitsev 

Tänase päeva põhisündmuseks oli reis Vardzia koopalinna. Teel imetlesime muutuvat loodust, sest liikusime kõrgemalt madalamale ja madalamal on ju soojem. See oli justkui kunstniku joonistusblokk erinevate piltidega: algul must-valged gravüürid järskudest mustadest mäekülgedest, mis on kaetud valge lumega ja kuhu hoolikas kunstnik on okshaaval väljajoonistanud puuvõrad. Siis värviline pildike mustadest mägedest, mille tipud on justkui kerge tuhksuhkruga kaetud ning mille külgi kaunistavad punased ja kuldkollased põõsad, seejärel jõeorg veel roheliste ja mõnede kollaste puukeradega, sekka paar sihvakamat küpressi. 

Vardzia koopalinn on uuristatud Erusheti mäekülge peamiselt 10.-12. sajandil (asub u 1300 meetri kõrgusel merepinnast.). Kuninganna Tamar (1160-1213) laiendas seda oma valitsemise ajal oluliselt ning andis koopalinnale ka mõningase kaitsefunktsiooni. Aga muidu oli see nagu linn ikka: eluruumid, pagaritöökoda, kogunemise kohad ja isegi apteek ja kirik. Kiriku juures tegutseb praegu nii nunnaklooster (23 nunna) kui ka mungaklooster (6 munka). Üks munkadest oli nii lahke, et rääkis meile natukene kirikust (Jumalaema Uinumise Kirik) ja viis ka kaevu juurde, mille vesi koguneb kaljudest tulevate avauste kaudu ning mille veetase on väidetavalt alati ühesugune. Vesi maitses suurepäraselt – see lihtsalt sulas kurgus, kui nii öelda saab. Ronimist, pildistamist oli kõvasti ja võis vaid ette kujutada, kuidas seda linna loodi ning elu seal kunagi kihas ja inimesed kitsastest astmetest üles-alla sibasid. Kogu tee saatsid meid erinevad kutsikad, keda me ohtralt nunnutasime. 

Kogu tee oli meil võimalik oma võõrustajatelt uurida kõike, mis meil pähe tuli. Alates sellest, kas nende mägedes ka slaalomit sõidetakse (vastus on ei, kuna on liiga kivine), kas jahimehi on, kui kaua kestab väeteenistus, kuidas neil nii head teed on jne. Taipasin küsida ka tšatša (kohalik puskar) kohta. Koju peab ju ikka õõvastavaid jooke viima Tagasiteel päris Artur (üks meie suurepärastest võõrustajatest, entsüklopeediliste teadmistega üliõpilane) külameestest mööda sõites, kust väärt kraami osta saaks. Leidsimegi külapoe, kus õõvastav jook müügil oli. Pool pesi pudelisse villitud tšatšat maksis 6 lari (ca 3 eurot). 

Tagasiteel käsime forellikasvatuses, kus uudishimulik Irina (natukene) kalabasseini kukkus (eks 3 miinuskraadi olid betooniga oma töö teinud), džentelmen Armen tormas teda päästma ning libastus ka ise pisut. Aga mõlemad hoidsid suurepäraselt tasakaalu ning peale märjakssaamise, väikse rahapesu (rahakott sai Irina kotis märjaks) ei juhtunud suurt midagi.

Õhtuks olime väsinud ent õnnelikud...

Gruusia, lühikatked

Tallinn-Riia-Tbilissi-Gruusia lõunapiirkond Samtskhe-Javakheti, linnake nimega Akhalkalaki (Tbilissist ca 160 km), Nagu ikka, mida kodust kaugemale seda hääldamatumaks muutuvad kohanimed ning erinevamaks muutub ümbrus. 

Tbilissi pisihotelli aknast paistab meile granaatõunapuu, mille viljad on nii valmis, et lausa pakatavad. 

Teel kohatud lehmad sammuvad rahuliku väärikusega ning absoluutselt enesekeskselt auto eest üle tee., ei mingit kiirustamist ega trügimist, nagu lammastel kombeks. Kurvis kappab meile vastu hobune, teele jääva küla servas vaatab ilma mureliku näoga rekordsiga. 

Tee on suurepärane, minu veerandsajandi tagune mälestus Gruusia mägiteedest, kus Volgad ja Žigulid veerand rattaga kuristiku kohal kihutasid, jääbki mälestuseks. Tee, mida mööda vähemalt meie täna sõitsime oli piirete ja betoonääristega turvatud. Vaid ühes kohas on mingi loodusjõud tüki teed ära viinud.

Mäed on alati võluvad, sügis mägedes on terve sümfoonia värvidest, varjudest ja pilvedest, näpuga juurde värsket lund kõrgematel tippude.

Tee viimase osa sõidame võidu uue (juba 10 aastat ehitatava) raudteega, mis hakkab ühendama Türgit, Gruusiat ja Azerbaidzaani. Jõuamegi Akhalkalaki, mis peaks saame ägeda raudteejaama. Nii nagu kõik meie omavalitsused 15 aastat tagasi, kirjutavad ka nemad (loomulikult välisekspertide õpetusel) varsti mõne strateegilise arengukava, kus öeldakse, et turism on tähtis ja raudteejaam avab laiade turiste voo. 

Ehituskunstist:  meile paistab, justkui oleks kõiki maju hakatud hooga ehitama ja siis on tüdimus peale tulnud, viimistlus pole tähtis. Oluline on funktsionaalsus – kui sul ikka on pesukuivatamiseks katusealust vaja, siis sa ehitad selle oma Tartu Ülikooli sammastega maja serva. Praktilisus on tähtis ja seest peab ka kõik ilus olema, ilu peab olema luksuslik, nikerduste ja volangidega, kaared sobivad ka.

Igatahes oleme kohal.

Selline kosmos

Muidu on taimel kas fuksiaroosad või valkjad-heleroosad õied, aga üks õis on on otsustanud olla kahevärviline

Reis maailma otsa lähedale II: John o'Groats – Gills Bay – St Margaret’s Hope – Kirkwall - Strommness - Kirkwall

Mis oleks üks reis ilma ootamatusteta? Meid sai ootamatus kätte pühapäeval, kui me pidanuks plaani kohaselt John o’Groats’st nö jalakäijate laevaga South Ronaldsay’le Burwick’i sõitma (tegemist on Orkney saarte lõunapoolseima otsaga). Läksime juba varakult sadamasse, aga laeva ei paistnud. Noh, võib olla tuleb ta siis teiselt poolt – aega ju veel on. Kui laeva väljumiseni jäi veerand tundi, hakkas asi meile kahtlasena paistma. Vaid allveelaev saaks nii kiirelt merepõhjast välja kerkida ja meid peale võtta. Tõdesime, et laeva ei ole. Ega meid sellegipoolest hätta ei jäetud. Veel enne, kui me jõudsime sadamaputkasse uurima minna, et mis saab tundis Sadamarahvas kogenenud silmaga ära nõutud ja sihitult ringi trampivad turistid (lisaks meile ka kolm itaallast).

Kenad Sadamainimesed korraldasid asja ära: tulgu me kahe tunni pärast tagasi, nad viivad meid autoga Gills Bay’sse, kust sõidab autopraam St Margaret’s Hope’i (mis asub South Ronaldsay põhjapoolsemas otsas). Meile bronniti piletid ja lisaks lubati, et sadamast viiakse meid ka Kirkwalli. Kõik see ka juhtus. 

Teel St Margaret's Hope'i

St Margaret’s Hope’is leidsime me jällegi sadamarahva abiga Alec’i kes oli pühapäeval ilmselt kodust telekat vaatamast välja aetud. Proua oli talle värske villase kampsuni selga pannud, auto puhtaks pühkinud ja meile vastu saatnud. Alec toimetas meid Kirkwall’i.

Mis siis juhtus meie plaanitud laevaga? Ega me ei teagi. Sadamast öeldi, et sel suvel on see esimene kord ning ilm läheb peagi tormiseks ja laev ei saaks tagasi (võib-olla see nii oligi). Kõige tõenäolisem on siiski see, et kui reisijaid on vähe (kindlalt oli neid siis 5 ja ehk mõni veel peale), siis ei ole mõistlik 250 kohalist laeva sõitma panna. Arukam on nende väheste jaoks mingi muu võimalus korraldada. Igatahes on Sadamarahvas üks tähelepanuväärne inimliik: kotkasilmadega, praktiline, rahulik ja sa saad kohe aru, et küllap su eest juba vajalikul määral hoolitsetakse.

Kirkwall on väike kena linnake, kus elab ca 8500 inimest ning mis on ühtlasi Orkney administratiivkeskus. 

Värvidega Kirkwallis ei koonerdata

Orkney kõige suuremad kuulsused on orkney tool ja Simpsonitest pärit multifilmikangelane Springfieldi põhikooli aiavalvur Willie. 

orkney tool (vt http://www.orkneyfurniture.co.uk/chairs.htm )

Willie (vt http://en.wikipedia.org/wiki/Groundskeeper_Willie )

Ja loomulikult ei saa märkimata jätta, et siin kasvavad kadedusttekitavad arvukad ja mitut sorti fuksiapõõsad.

Kirkwallis ootas meid tõeline B&B, selline, kus perenaine võtab su natuke kohmetult vastu jagab juhtnöörid vannitoa kohta annab sulle paberi söögivõimalustest, et ta hommikuks ette teaks, mida valmistada, räägib, mis kell teised inimesed sööma tulevad. Loomulikult tuleb küsimus ka selle kohta, et kuidas me Eestist siia saime (see on ju nii kaugel!). 

Jane valmistas mulle hommikupudru

Igatahes oleme me jällegi heades kätes ja pealegi on meie perenaisel Jane’l väga tore aed. 

Roosaõileise põõsasmarana ja valgeõielise kukeharja võluv kooslus

Esiplaanil artišokid

Vaade fuksiapõõsaga

Jane ise on inglanna ja tuli saarele 35 aastat tagasi Lõuna-Inglismaalt, et hakata talu pidama. „Sest ega Lõuna-Inglismaal me poleks jaksanud talu osta, Orkney’l aga küll“, nagu ta meile selgitas. Lapsed kasvasid suureks ja pensionipõlves ilmselt soovid muutusid, Jane müüs talu maha ja ostis linnamaja, kus ta oma majutusasutust peab.

Esmaspäeval võtsime ette reisi Stromnessi, mis asub Kirkwallist ca 15 miili kaugusel ja on saare suuruselt teine linn 2190 elanikuga. Linnal (õigemini sadamal) on oluline roll polaaruurimises. Nimelt oli tegu äärmiselt sobiliku kohaga Gröönimaale ja arktilisse Kanadasse laevaga sõitmiseks (navigeerimiseks tuli arvestada otse põhjasuunda ning pikkuste-laiuste väljaarvutamine ei olnud seetõttu kõige tähtsam). Arktika uurija ja linna kangelane, kelle järgi on Strommnessis nimetatud nii mõnigi maja, on John Rae, samuti pandi 2013. aastal, Rae 200. sünniaasta auks linnas püsti tema kuju.

Mulle jääb Stromness meelde eelkõige kui põnevate kitsaste põiktänavate ja lillekirjude õuedega tore pisilinnake, kus aiakujukeste pealt juba kokku ei hoita.

Rõõmu pakkus meile ka pisike hektilise valikuga raamatupood (eks nii pisikeses kohas peavadki ju kõigi huvid olema kaetud ja ega mingit erilist süsteemi luua ei saakski). Mina sain endale Karel Čapeki „Aedniku aasta“ inglise keelse väljaande.

Tagasitee Kirkwalli läks nagu ikka: bussiaknast vahelduvat ilma ja maastike uudistades.

Cheers!

Reis maailma otsa lähedale I: Tallinn – London - Edinburgh - Inverness - John o'Groats

Seekordne reis algas lennujaamas uue kohvri ostmisega. Kuigi see on ilmvõimatu, et kodus, või teel taksosse või ükskõik millal enne lennujaama jõudmist varjab kohver minu eest oma olulist, reisitakistavat vigastust. Aga just nii see oli: avastasin alles lennujaama uksest sisenedes, et kohvrisang ei liigu ja on kangekaelselt kinnikiilunud 0-asendisse, st ratastel kohvri ainukene funktsioon teda sangast järel lohistada ei tööta. Nojah, kui ma senini olin mõelnud, et kes peaks ostma kalleid kohvreid lennujaamast – palun, see olen mina. Selle eest on mul nüüd moekas ratastega kast, millel on kaks paari rattaid, nõnda, et see liigub ka püstiasendis.

Esimene peatus oli Edinburgh. Festivali tõttu (seesama, mida Ian Rankini kangelane Rebus ei salli, kuna see annab politseile vaid lisatööd) olid juba märtsis enamus Waverly ümbruses olevaid B&B-sid kinni, seetõttu olime oma öömaja tavapärase 3-5 minutise jalutuskäigu asemel kinni pannud 15-minutise jalutuskäigu kaugusel kesk-kesklinnast. Paistis, et see pole vähimgi probleem, kui me pimeduse katte all linna jõudsime. Tee läks lipates! Alles hommikul saime aru, miks see nii oli kui me mest üles bussijaama poole rühkisime. Teel kohtasime kahte elegantset metall-kaelkirjakut. Muid erilisi põnevusi ei olnud.

Kaelkirjakuekspert tööhoos

Neljapäeval jõudsime Highland’i pealinna Invernessi. Linna poolitab Nessi jõgi, mis omakorda saab alguse Loch Nessist, ehk Nessi järvest. Lisaks sellele, et seal elab hirmuäratav Nessi koletis, vett on seal rohkem, kui kõigis Inglismaa ja Walesi järvedes kokku.

Sarjast: valitud aiakaunistusi

Invernessis oli meie suurimaks sihtmärgiks Waterstones’i raamatupood. Saak ei olnud küll suur, kuid üht-teis ikka leidsime. Aianduse valdkonnast tuli seekord kaasa Anna Pavordi „Uudishimulik aednik“ (The Curious Gardener. A Year in the Garden). Esmane sirvimise ja mõningase lugemise najal võiks öelda, et tegu on pigem novellidega ja aianduslikud tarkuseterad on lihtsalt tekstide osaks. Mitmete mõttekäikude osas tahaks hüüda: „Jaa – just! Minu mõte! Just selline tunne mul oli!“

Reedel, so täna reisisime John o’Grouts’i. Teel tuli ette üks ümberistumine. Olime veisi mures, et kuidas me Dunbeath’i küla sõjamemoriaali juures oleva ümberistumise koha leiame. Aga nagu ikka need asjad on lihtsad. Isegi kui bussijuht teepeal vahetub, teab järgmine mees, et on vaja kõva häälega öelda, kui selline koht, kus rumal turist võib tahta maha minna, kätte jõuab. Bussiga sõitmine on üks neist asjadest, mille kohta ma võin öelda, et see mulle jäägitult meeldib. Tore on tundide kaupa bussiaknast välja vaadata. Ja vaated Šotimaal on ju vägevad. Mäetipud, turbaväljad, rododendronid (tõsi, viimased praegu eriti silma ei paista), loch’id, vägevad sõnajalaväljad, külad ja loomulikult ees- ning tagaaiad. Seekord jäid eriti silma kaeralilled (crocosmiad). Panin ka ise kevadel kaks peotäit nende sibulaid maha ja kui ma kodust ära läksin näitas üks juba õievarsi. Tegemist on küll aafriklasega, kuid paistab, et šoti kliima on neile igati sobiv. Mulle tundus, et nägin neid ka kraavikallastel naturaliseerimas. Kirjanduse põhjal võiks arvata, et väikese katmisega saan nad koduski talveks mulda jätta. 

John o’Grouts on geograafiliselt Britannia kirdepoolseim tipp ning saare põhjapoolseim asula. London on sellest külast 1100 kilomeetri kaugusel, Edinburgh 450 kilomeetri kaugusel, Orkney saartele on siit ca 10 km ning põhjapoolusele 3500 kilomeetrit. Turistide on ta ligitõmbav oma märgilisuse tõttu. Nimelt saab kõige pikema teekonna Britannia saarel ette võtta Cornwallist Land’s Endist (lõunapoolseim asustatud punkt, kus ka me Carita ja Kerliga käinud oleme) John o’Grouts’i. Teekonna täpne pikkus on 1409,78 kilomeetrit ja nimetus LEJOG. See on ka üks kuulsaid matka- ja reisimarsruute. Tänagi kohtasime siin rattaretke toetustiimi, kes ratturite asju bussiga veavad ning kes olid oma kangelasi juba ette ootama tulnud. 

Nimi „John o’Grouts“ tuleb hollandlase Jan de Groote’st, kes sai James IV-lt laevatamise õiguse suure saare ja Orkney vahel veidi peale seda, kui Orkney oli Norra kuningalt tagasi saadud. Väile „o“ Groats’i ees viitab sellele, et tegemist ei ole mitte iirpärase O’Groats-ga vaid „o“ tagant on f ära kulunud (seega siis „John of Groats“).

Küla ise on võrdlemisi väike (ca 300 elanikuga), siin on paar hotelli ja B&B-d, postkontor-toidupood, paar kohvikut, ERDF-i rahaga ehitatud käsitöökeskus, mille 5-aastane kasutuskohustus on ilmselt möödas ning mis seetõttu seisab võrdlemisi mahajäätuna ja siltitega „hoone müügiks“. Otse meie hotelli vastas on heinamaa, mida traktoriga täna hoolsasti niideti.

Ja kokkuvõtteks: aknast kostab lammaste määgimist ja koju liikuvate lehmade „muuuuu“. On meri, avarus, kena tuul ja kaugemal paistavad mäenõlvad, kus õitseb kanarbik. Uhke.