ikka õitsevad

Aias pole küll ühtegi klassikalist sügisõitsejat, kuid suvetaimed pakuvad ikka veel vapralt õisi. Oma osa on loomulikult pikal ja suhteliselt soojal sügisel. Meie kandi esimene öökülm oli üheksandal vastu kümnendat novembrit ära, kuid meie aeda see ikkagi veel ei ulatanud. Nagu ma siin ennegi olen juba arvanud on aia mikrokliima tänu tihedale ja vundamendiga aiale pisut erinev välimisest. Igatahes ei ole külma näpsitused veel aeda jõudnud. Allpool ongi mõned pildid hilisõitest (ja ka lehtedest).

Selverist ostetud ampel tundmatute maasikatega. Ilmselt on tegemist remontantse sordiga, seega õitsemine täiesti põhjendatud

Viimane heitlehine meie aias: veigela ei kavatsegi lehtedest loobuda

Kressid on järgmisel aastal raudselt plaanis 

Vapper siniseõieline lauk

Kaunitar ilukapsas koos saatjatega

Järgmise aasta plaanides on rohkem plaanis selliseid taimi, mis ka sügisel aia huvitavaks muudavad ja mitte ainult õite abil! Kavas on  katsetused ka kõrrelistega ja erinevate toredate pinnakatteteimedega. Huvitav on see, kuidas algul tundub, et kõik mida kasvatada peab õitsema (ja kõige parem, kui see on lill, mitte põõsas või puu). Aga meelemuutus ja arusaamine, et peale õite on põnevad ka muud asjad, tuleb ikka päris kiiresti.

Kasside poolt madalaks näritud aruhein koos seemnest külvatud kadakkaeaga

Ja nagu ikka väike lugu Pepest ja Lo-Lo'st. Pepe kõrvad on nüüd kenasti paranenud ja ta on inimeste suhtes sõbralikumaks muutunud. Samuti on ta nõus Lo-Lo-ga mängima. Mis tähendab seda, et kui ma ei näeks, kes toast tuppa teineteist taga ajavad siis ma arvaksin, et need on a) pisikesed hobused (suured ju tuppa ei mahuks:) või b) umbes 4-6 kassi. Mängu ajal kostab nii kappamist kui hüppeid, samuti ka sahinaid ja mütsatusi. Pildile on seda muidugi väheke keeruline saada (midagi sellist näiteks):

Seeärast mõned rahulikumad vaated kasside elule:

Lo-Lo: kes ütles, et kassid küpsiseid ei söö?

Pepe: huvitav, mis ikkagi on elu mõte?