Peale Sõru Jazz'i (Kaseke!) ja polaarjaanipäeva (+5 kraadi!) on aega ka aias ringi vaadata: juuni on olnud võrdlemisi jahe ja aed seetõttu aeglane.
Roheline periood kevadiste sibullillede ja suviste õitsejate vahel on päris pikaks veninud. Innukalt õitsevad vaid madalad astrid ja risoomikas kurereha ('Biokovo'), keda ma olen mitmesse kohta pistnud. Viimase paljundamiseks olen ma lihtsalt harusid murdnud ja aias mulda pistnud, seal kus ta minu arvates kasvada võiks. Õigluse mõttes tuleks ära märkida, et õitepuuduse kompenseerib rohelus, mis on sel aastal vägagi lopsakas: hostade lehed on kui labidad ja astilbepõõsad on kõrged ning lopsakad.
Tundub, et kohe-kohe hakkavad siiski ka kõik uhked ja ilusad õitsema, kuid taimed justkui seisaksid liikumatult paigal. Nii nagu väike laps, kes on ennast ära peitnud ja igaks juhuks ka hinge kinni hoiab, et keegi ei kuuleks teda.
Eile õnnestus õitsemas tabada:
 |
| Kanada roosi 'Martin Frobisher' esimene õis |
 |
Neitsikummel,
minu esimese talikülvi kasvandikud |
 |
| Tundmatu väikeseõieline mugulbegoonia. (mugulad olid Rimis kilohinnaga müügis) |
 |
| veelüks mugulbegoonia |
 |
| Suur tähtputk |
 |
| Suur tähtputk 'Lars' |
 |
| Härjasilm |
 |
| Helmikpöörised |
 |
| Tundmatu iiris, kasvab vist igas aias meie ümbruses |
 |
| Eelmise aasta talikülvist: aas-kurereha |
Eraldi pisikese lõigu pühendan teemale "enne ja nüüd".
Kui aed mind "tabas", siis mulle tundus, et põhjapoolsel majaküljel pole võimlik mitte midagi kasvatada: see on külm ja märg ja täeisti masendav. "Eksperdid" isegi arvasid, et äkki seal on vesi nii kõrgel, et kipub uputama. Eks ta natuke imelik oli: kogu ülejäänud aed on pigem väga hea drenaažiga ja kuivapoolne. Aga kõik oli hoopis lihtsam: eelmised omanikud (või üleeelmised, kes seda teab) olid sinna lihsalt oma ehitusprahi matnud (kaasaarvatud ilmselt ühe ahju ja vahepeale ka kena savikihi tekitanud). Peale väikese lapi läbikaevamist tekkis sinna varjupeenar.
 |
| Varjupeenar 26.05.13 |
 |
| Sama: eelmise aasta augustis |
Eelmiseks sügiseks oli selge, et ehk peaks taimedele natukene rohkem ruumi tegema. Sel kevadel oli selge, et esialgse isututustihedusega ei jää seal mitte ainult taimedel kitsaks, vaid mitmed neist ilmselt jäävad olelusvõitluses kasvult tugevamatele alla. Midagi, labidas kätte ja kaevama:) Tõde tunnistades, peab ütlema, et kogu ehitusprahti ma välja ei kaevanudki ja savisse lõin ka osaliselt lihtsalt kangiga suurde augud sisse. Tundub, et senini see töötab: vihma on päris palju olnud, kuid sellised lompe nagu enne, sinna enam ei teki.
 |
| Varjupeenar täna, samad taimed (va rodgersia) 5 korda suuremal alal. |
Ja lõpetuseks: Caritale ammulubatud vaade grill-nurgast.
 |
| Kolme põletiga grill |
 |
| Eilne toit |
Nurk ise sai pisikese make-over'i: ainult grill ja toolid-lauad tundus kuidagi üksildane, seetõttu tegin nurgale väikese tara kaubaalustest (ajutne, lihtsalt lahti võetav, värvisin valgeks). Tara külge ja sisse kinnitasin mõned lillepotid begooniate ja fuktsiatega, et lõbusam oleks.
Selleks, et mugavam oleks, on kõiksugu maitsetaimed (siltidega, et kõik peale minu ka aru saaksid, et see roheline süüa kõlbab) grillnurgas oma koha leidnud.
 |
| Vana grilli uus elu taimekastidena |
 |
| Kadri tehtud keraamilised potid on ka pungil maitsetaimi ja natuke lilli täis. |
 |
| Väike ronirooside nurk |
Roniroosidele tegin uue nurga (meie aia kõige soojem koht on pildil olev aiamüür vastu lõuna- ja läänekaart. Taimed on esialgu pisikesed - lõikasin nad suhteliselt karmi käega tagasi, kui maha istutasin, et nad keskenduksid juurdumisele ning nurk ise praegu veel üsna mannetu. Õisi kannavad vaid pisikesed ja vaprad virk-liisud. Aga paistab, et üsna varsti saab võrseid juba hakata seinale kinnitama. Kuna talvekatteks saab neile lihtsalt aiaservalt teki peale visata ja midagi märja katteks ka, siis võiks ju loota, et järgmiste aastatega saame inglisepärase õiedžungli.
Ehk varsti algab ka päris suvi!
