Larne oli meie Põhja-Iirimaa lühikese põike teine ja viimane sihtkoht. Tegu on ilmselgelt pigem unionistide linnakesega, sest juba linna suurima sõlmpunkti – ringtee ehk nagu neid inglise keeles kutsutakse round about’i keskel troonis kroon.
Meie majutuskoht oli igati soodsa asukohaga: bussiga linna sisse sõites oli see kohe näha – seega B&B oli koheselt leitud. Sealt samast hargnes kolm tänavat: peatänav, tee sadamasse ja tee promenaadile. Suurepärane. Majutus oli tip-top, perenaine hoolitsev, kuid meie rõõmuks siiski pigem mõõdukalt jutukas.
Larne mereäärne promenaad ja teekond sinna oli väljareklaamitus kui Stairway to Health (mitte segi ajada Stairway to Hell või Stairway to Heaven’iga). Teekonnal läbisime kena ja hoolitsetud pargi ning laskusime mööda hmm... vanemaealistele mõeldud vonklevat, kuid väikese kallakuga rada alla mere äärde. Kohtusime mitmete jalutajatega, kes kõik meid reipalt tervitasid. Ju see siis on selline kohalik komme.
Lisaks leidsime mererannast hiiglaslikke meretaimi. Peab Kerli käest küsima, mis see selline on. Igatahes näeb välja nägu libedaks läinud filmilint.
Mereäärsel tänaval piilusin kadeda aednikuna ka eesaedadesse – ilmselt piirab mereäärne asukoht mõnevõrra hästiedenevate taimeliikide arvu, sest eks ole ju seal peale ilusa ilma, mida meie oleme oma reisi jooksul juba pea nädala nautida saanud ka torme ja soolast tuult, mis otse aedadesse puhub.'
Üks tähelepanek, mis laieneb nii kogu sellele reisile: inimestel on palju koeri, sageli isegi kaks-kolm, kellega igal pool käiakse. Koerad on väga viisakad ja isegi võiks öelda, et vaatamata suurusele suursugused. Vaid mõni väikekoer otsustab vahel, et „siit edasi ma ei lähe“, lükkab kõhu vastu maad ja teeskleb põrandavaipa, või vastupidi: jookseb kõik neli jalga korraga viis sekundit õhus jalutusrihma otsas kuhugi või ei tea kuhu.
Tegu on üsna väikese linnakesega ja ega seal just palju söögi- ja joogikohti polnud, kuid siiski – leidsime toreda veinibaari, mis pakkus ka õlut ja käsitööna tehtud maasika siidrit (mis olid siiski õuntega segatud)
Lisaks on siin üks pilt spetsiaalselt Kerlile Om-Nom (ehk siis Näm-Näm eesti keeli või ka idamaiselt Om-Näm, kuna tegu oli tervisetoidu jms) on Larne pop söögikoht.
Larne’st sõitsime praamiga Troon’i, mis asub juba Šotimaal. Kuigi linnakesel on uhke nimi, pidama me sinna siiski ei jäänud, vaid sõitsime edasi Kilwinningusse, kus meid meie ja Google Map’si teada pidi ootama öömaja. Veendunud ja majesteetlikul sammul marssisime oma öömaja poole, mis sedakorda vähemalt nimepoolest pidi olema hotell. Kaardi ja igaks juhuks ka tööle pandud gps-i järgi jõudsime kohale. Majad olid aga hotelli mitte. Nojah – võtsime siis ennast kokku ja küsisime ühe mööduja käest, et kus selline tore hotell asuda võiks. Vastuseks saime, et see on küll olemas aga asub miil või poolteist Kilwinningust väljas ja tuleb mööda seda sama teed, mis kohe-kohe hakkab looklema, edasi minna ja see asub, nagu hotelli nimigi ütleb, Dalgarvenis. Ahah, nojah. Sekkus ka teine mööduja (minu tähelepanekute kohaselt on nii šotlased kui ka inglased vähemasti väliselt väga sõbralikud ja abivalmid), kes ütles, et võiksime ju liinibussi ära oodata ja sellega sõita.
Seletasime siis omakorda, et käimise vastu ei ole meil midagi ja lähme jala. Väike mure meil muidugi oli, et kui pikk see maa just on ja kas ikka jalakäimise rada on olemas, või peame mööda teeserva tatsama. Aga kõik oli siiski ok, 20 minutiga jõudsime kohale, teerada, mis vahepeal küll karjamaa veeres kulges, oli olemas. Mullikad, kes karjamaal rahulikult rohtu sõid, ei lasknud ennast eriti segada ja vahtisid meid vaid natukene jahmunud ilmel ning pead vangutades.
Kui me kohale jõudsime, ootas meid hubane maahotell, saime toreda toa, ja kuigi kirjas oli, et tubades wi-fi’t ei ole, oli see seal siiski. Seega kõik oli jälle suurepärane. Kuigi selleks hetkeks oli statistiliselt 2/3 ööbimistega midagi viltu läinud.
Hommikul otsustasime, et nüüd on aeg nautida hommikusöögiks... grillitud suitsuheeringat. Kes siis ei mäleta Fawlty Towers’i sketši
Kipper and the Corps Korralikus maavõõrastemajas süüakse ju ikka kipper’it. Sageli on idee teostusest pisut parem, nii ka seekord – kes see siis ikka mäletas, et kalal on ju luud sees. Aga muidu oli igati luksuslik hommikusöök.
Meie plaan nägi ette, et Laupäeval sõidame Kilwinningust rongiga Ardrossanisse, et sealt edasi praamiga juba Arranile, Brodickisse sõita. Otsustasime, et jalutame natukene maad tagasi bussipeatusesse ja siis sõidame pisut bussiga, et mitte jälle mullikate naerualuseks jääda. Oh neid keerulisi brittide bussigraafikuid – nüüd ma saan muidugi aru, mida tähendab „then at these minutes past the hour“. Igal järgmisel tunnil loe järgmisi minuteid topski, mitte ära arva, et järsku hakkavad bussid, mis muidu kord tunnis käivad iga 10 minuti tagant sõitma. Nalja kui palju. Õnneks on, nii, et esmakordselt läbitud miil on alati pikem, kui see, mis tuleb tagasi minnes läbida.
Peatselt olimegi Kilwinningus. Üldiselt on tegu unise linnakesega, kus on uhked tironeeslaste ordu kloostrivaremed arvatavalt aastast 1160 ja Šoti vabamüürlaste emaloož ehk loož mis kannab numbrit 0.
Tironeeslased ei tulnud meile kummalegi tuttavad ette, seepärast võtan Wikipedia abiks – tegu on ühe esimese nn uue orduga, mis loodi Prantsusmaal benediktiini Bernard de Ponthieu poolt 11. sajandil ja väga kiiresti, kõigest 5 aastaga oli ordul juba 117 kloostrit Prantsusmaal, Inglismaal, Walesis ja Šotimaal. Seega oli tegu väga kiire kasvuga, EAS annaks kindlasti sellisele ettevõtmisele toetust. Põhjus, miks nad siiski meile tundmatud on, on lihtne – sellega läks nagu Nokiaga, benediktiinid võtsid ordu 17. sajandil taas üle.
Meie plaani minna rongi pele takistas edukalt liinibuss, mis koos meie jõudmisega linnakese kloostrivaremete esisele keskplatsile kohale vuras, sihtkohaks märgitud Ardrossan. Loomulikult istusime peale ja lasime ennast kohale sõidutada. Ardrossan tähendas meie jaoks peamiselt kohta, kust Arrani praamile minna ja seda me ka eriti ei näinud. Seetõttu linnakesest juttu ei tule.
Arran, suurim Clyde lahe saartest, seevastu oli üks meie kavandatud peamistest sihtkohtadest. Jaa, kui me praaamiga Brodickisse jõudsime, meenutas vaade meile pigem Rivierat. Palmid, jalutavad inimesed, koertega jalutavad inimesed. Päike, mis meid kogu reisi jooksul vapralt saatnud ja rõõmustanud on, oli kohe üsna suviseks keeratud.
Meie öömaja oli sedakorda klassikaline kodumajutus, küll pisut kulunud, kuid selle eest lossi-ja karjamaa vaatega. Omaniku ettevõtlikumad lambad pugesid karjamaalt hekiaugu kaudu aegajalt ka õuemuru pügama. Või mine sa tea, võib-olla töötasidki muruniitjana graafiku alusel.
Panime kotid maha ja otsustasime, et külastame lossi, lossiaeda, muuseumit ja õlletehast ja külastuskeskust. Asusime teele, kuna igasugu juhatavate siltidega oli võrdlemisi kitsas, siis mõtlesime, et võtame esialgu ümber lahe suuna lossile (kaugus 2 ja ½ miili). Muuseumist läksime mööda ja tegelikult sinna me ei läinudki, isegi siis, kui olime asukoha selgeks teinud. Kogu muu vaatamisväärsus asus ühes kohas – lossivaldustes. Arran oli kaua Hamiltoni hertsogite valdus, mis oli kasutusel peamiselt suveti, läks 1958. aastal Hamiltonide pärija, Montrose hertsoginna testamendiga üle Šotimaa National Trust’le. Monrose hertsoginna tütar, 92. aastane Lady Jean Fforde elab Arranil, mõni maja lossist edasi, nagu lahke lossigiid meile seletas.
Loss ise, kuigi väljast üpris muljetavaldav, ei olnud kuigi suur. Tsiteerides Patsi „Ega suvekodu peagi liiga suur olema.“ Õige jah, lossi söögisaali lauas oli kohti kümnele. Samas palju oli lakeide (kes oma isandat ukse taga ootasid) toole saali kõrval galeriis. Ilmselt olid külalised enamasti kindlad isikud sest, galerii toolidel olid kõik vappidega märgistatud. Lossis oli esinduslik maalikogu, isegi hertsogi isiklikust torupillimehest oli portree maalitud. Lisaks suur hõbeda, jahitrofeede ja portselani ning mööblikogu.
Lisaks söögisaalile oli lossis külastajatele vaatamiseks veel suurmagamistuba, mille juurde kuulusid buduaar ja vannituba (kaminaga loomulikult!), raamatukogu, elutuba, jahisaal jne. Allkorruse elust oli näha suur köök ja pesuruum, kõik täisulikult varustatud.
Mulle pakkus suurt huvi lossiaed, mis jagunes lossiesiseks muruväljakuks, müüriga eraldatud lilleaiaks ja metsaaiaks. Muru oli šotilikult ebamaiselt rohuroheline ja astudes topeltpehme.
Lilleaed oli kujunduselt peamiselt viktoriaanlik: geomeetriline kord ja suvelillede massistutus, ainult aia lõpus võis näha paari „tänapäevasemat istutusala. Samas ei ole aed ilmselgelt valduse peateema, seega ei olnud see eriti üllatav ega huvitav. Aga eks ma olen ju ära hellitatud aedade küsimuses kah.
Metsaaed samas oli kui muinasjutt. Mäekülje ja –soppide mikrokliima võimaldas kasvada ja mulle tundus, et isekülvi teel ka paljuneda puissõnajalgadel (Dicksonia Antarctica). Lisaks veel üleelusuurused gunnerad ja päris esinduslik rododendronite kollektsioon (mõned isegi veel õitsesid!). Teerajad metsaaias olid väga kutsuvad, enamasti lõppesid need siiski eikuskil, mis minu arvates lisas veelgi seikluslikkust, kuigi sain paaril korral põldmarjapuhmasse takerdudes pisut kraapida.
Aiale tiir peale tehtud, jõudsime õlletehasesse. Sealt tõime ära odraveini „Sleeping Warrior“, oma nime on õlu saanud Põhja-Arrani mäetippude kuju järgi, mis kaugemalt meenutavad magavat inimest. Odravein on tegelikult ikka õlu, ainult et teda on üsna pikalt kääritatud (üks tegu teise otsa pandud) ning pärast veel vaadis ja pudelis üsna kaua hoitud (meie eksemplar oli 4-aastane).
Teel Brodickisse astusime läbi juustupoest - kui on õlu, olgu ka juust! ja kreemide-aroomide-seepide poest, mis iseenesest oli huvitav, kuid lõhnade virr-varr pani kohe pea valutama ja tulime sealt ruttu välja.
Tagasitee lõikasime osavalt lühemaks ja läksime mööda mere äärt - kalamehe rada (Fisherman Walk) mööda. Kohtasime haigrut.
jätkub...
