Pilte Canterbury'st. Kodus tagasi: talveõied

Reisi kokkuvõtteks: kõik oli kõige parem: muusika, ilm, kohad ja raamatud. Ilma ja õitsemise kohta ütles Fred:"... kevadel (aprillis) me küll nii palju päiest ja õisi ei näinud, kui nende piltide peal". Härrased, aga praegu on ju detsember!

Kaminaga pubus - laua peal järjekordne raamatusaak

Marlow teater

Järgnevad pildid Canterbury katedraalist erinevate külgede ja nurkade alt

Endine maitse- ja ravimtaimede aed

Vasakul: taastatud ornamet, paremal: vana ja puhastamata ornament

Mõned märgid, aknad, kujundused ja sildid, mis fotosilma ette jäid

Vahele üks õitseja

Ja siin kodune elu ja õitsejad

Hamamelis x intermedia 'jelena'

Torm, peapiiskop ja raamatud. Canterbury

Oleme jõudnud Canterburisse, Aga enne seda... oli torm. Vägev ja kõva - BBC uudised on sellega tegelenud terve jõululaupäeva ennelõuna. Meie reisimarsruut oli Cambridge-London (Victoria jaam)-Canterbury. Londonisse jõudsime veerandtunnilise hilinemisega, õnneks oli busside ajavahe piisav ja Canterburisse hilines buss juba pool tundi. Viimase reisi jooksul oli selgelt tunda kuidas tuuleiilid bussi raputasid. Kui me kohale jõudsime, oli selline keskmiselt kehv ilm. 

Praeguseks teame, et saare läänekülge ja osaliselt ka loodekülge (Cornwall) räsis tuul üsna kõvasti ja need inimesed, kes otsustasid rongi või lennukiga jõuluks koju jõuda on paljud ikka veel alles teel. Loodame, et nad jõuavad ilusasti koju.

Canterburis oli meil plaanis osa võtta Canterbury Katedraalis toimuvast jõulujumalateenistusest (koos jõululauludega). Neid (identseid) teenistusi oli kokku kaks: esimene 23. detsembril, mis toimus põhimõttel - kõik on oodatud, kohavalikul kehtib põhimõte "kes ees, see mees" ja 24. detsembril piletitega. Pileti saamiseks oleks tulnud kirjutada katedraali kantseleisse. Me küll ei teadnud, kui populaarsed need on, kuid kuna kirjutamine tundus meile mõnevõrra keeruline, siis otsustasime esimese (so 23.12) jõuluteenistuse kasuks. Jõudsime kolmveerand tundi enne algust kohale ja saime kohad läänepoolsele küljele üsna taha. Mis seal’s ikka. Olime jõu kõigest uudishimulikud turistid. Meie kohad olid sellised, et ega me palju ei näinud - ainult seda kuidas alguses ja lõpus kui kogu vaimulike ja koori protsessioon meist mööda liikus. Muuhulgas nägime ka uut Canterburi peapiiskopi Justin Welbyt, kes on selles ametis alates käesoleva aasta veebruarist. Canterbury peapiiskop on Inglismaa ja kogu maailma anglikaani kiriku pea - nõnda et kohtusime ilmselt kuninganna järel tähtsuselt teise inimesega saareriigis.

Jõuluteenistus oli ilus ja äärmiselt läbimõeldud üritus. Kõigile oli toolidele pandud raamatuke, kus kogu jumalateenistuse sisu ja korraldus kirjas oli: et algusel kustutatakse tuled ja vaimulikud ning koor süütavad küünlad ja liiguvad oma kohtadele, millal kõneldakse, millal laulab koor ja millal osalevad laulmises ja kuulajad, millal püsti tõusta ja millal istuda. Lisaks oli nii jutluse tekst kui ka laulud kenasti kirjas (kui laul oli saksa või ladina keelne, siis kõrval oli ka inglise keelne tõlge. Põhimõtteliselt oli tegemist Jeesuse sündimise loo jutustamisega kuhu oli vahele valitud kiriklike ja traditsionaalseid jõululaule ja muusikat („God Rest You merry, Gentlemen“,“O Come, All Ye Faitful“ aga ka „Tomorrow Shal Be My Dancing Day“. Viimane oli küll mulle tundmatu, kuid väga ilus). Sama ajal oli vaiksematel hetkedel kuulda, kuidas tuul oli tormiks paisunud ja kateraali akende taga ulus. Mõtlesin, et kuidas selline suur ja võimas hoone oma kaitsvate seintega sajandite tagusel ajal inimestele mõjus ja usku hoidis.  Kokkuvõttes oli see väga mõjus ja ilus sündmus. 

Ja kui me välja läksime, siis oli raju ja tuuleiilid sõna otseses mõttes nii kõvad, et jope lukku polnud võimalik kinni panna ning kohati oli tunne, et tuul tõstab meid õhku ja me lendame nagu Mary Poppinsid läbi õhu oma hotelli.

Hotelliks on meil mõnikümmend meetrit linnamüürist ja Lääneväravast väljaspool olev „Falstaff“, tüüpiline inglise inn - majutusega kõrts. Äärmiselt hubane ja tore koht. Meie majutus on vanas saeveskis esimesel korrusel, Ilmselt mingist uksest on saanud meie toale maani aken (french windows). Soovi korral võime ka sisehoovi astuda otse oma toast. Personal on äärmiselt sõbralik. Kui me linnas jalutamas käisime, oli tuppa ilmnud ümbrik jõulkaardiga ja väike šokolaad. 

Falsataff'i hotelli siseõu

Veel üks vaade siseõuele

Vana saeveski, vasakult esimene uks ongi meie french window's

Jõulukaart ja šolkoaad hotelli sõbralikult meskonnalt

Täna jalutasime linnas ringi – tuul oli vaibunud, vihma tibutas, kuid ilm on võrdlemisi soe. Kõik tõttasid veel viimaseid jõulukinke ostma, meie läksime jälle raamatupoodi. Küll on ikka tore, et Waterstones on kõikjal olemas!
Ma ei hakka siinkohal loetlema kõiki mida me ostnud oleme, vaid ainult aiandusega seotud raamatuid.
Teatmeteoste alla liigituvad neist neli:

Royal Horticultural Society (RHS) poolt välja antud Geoff Hodge'i „Botany for Gardeners. The Art and Science of Gardening expalined and Explored“.

Raamat sisaldab nii botaanika kui ka olulisemate aianduse seisukohast olulisemate botaanikute lühilugusid. Räägib taimende (natuke vetikate, samblike  ja seente) taksonoomiast, peamistest arengufaasidest jne. Raamat seletab lihtsalt ära ja tuletab kooliajast meelde erinevaid asju, mida üks aednik kasutab, kuid võib-olla alati ei tea (näiteks miks tulevad pistoksale juured alla). Samuti annab ka praktilisi juhiseid, kuidas botaanikaalaseid teadmisi aias kasutada. Mulle on see raamat väga kasulik.

RHS-i poolt välja antud Lorraine Harrisoni „Latin for Gardeners“.

Raamat teeb kokkuvõtte ladina keele kasutamise põhimõtetest, tuletab meelde taimesüstemaatika, ladina keelsete nimede tähendusest (A-Z), annab tuntumate liikide lõikes iseloomustuse, jutustab taimeküttidest ning muudest teemadest (taimede päritolu, lõhna ja maitseomadused jne.).

Gertrud Jekyll’i „Color Schemes for Flower Garden“.

Pealkiri ütleb sisu kohta enamvähem kõik. Gertrud Jekyll'i näol tegemist on ühe kuulsama Arts ja Crafts liikumise aiakujundajaga. Raamat anti esmakordselt välja 1914. aastal, see oli tema 12 raamat (kokku avaldas ta 15 raamatut) ning just seda raamatut peetakse  20. sajandi aiakujundust kõige enam mõjutanud teoseks. Tsiteerin vaid ühe mõtte: “Ma olen sügavalt veendunud, et taimede arvukas omamine, ükskõik kui palju ja kui suurepärased need ka on, ei muuda neid aiaks, vaid pelgalt kollektsiooniks. /.../ [M]eil on kohustus oma aia ja oma heaolu nimel luua [taimedest] kauneid pilte.“ Kas pole inspireeriv ja samas ka ... kohustav?

Gardeners’ World’i ajakirja poolt väljaantud väikeseformaadiline „101 Shade Loving Plants“.

Raamat on jaotatud aastaaegade kaupa, so millised taimed (peamiselt püsikud ja põõsad) millisel aastaajal enam silmailu pakuvad. Eraldi peatükid on taimede kohta, mis on huvitavad aasta läbi, lisaks seinakatjad ja pinnakatjad. Iga nimetuse kohta on ka pilt. Pakutud on ka võimalusi erinevate varjutaimede kombineerimiseks. Loomulikult tuleb arvestada sellega, et kõik mnad ei pruugi meie kliimas külmakindlas olla.

Lihtsat-lugemise-raamatud on järgmised:

Martha McDowell’i „Beatrix Potter’s Gardening Life. The plants and places that inspired the classic children’s tales“.

Raamat koosneb kolmest osast. Beatrix Potteri elu aednikuna, aastaring Beatrix Potteri aias ja ülevaade Beatrix Potteri aedadest. Lisades on erinevad BP raamatutega seotud taimede loetelud nii piltide kui teksti osas. Olen raamatuga juba  pea poole peal ja see on uskumatult haarav lugemine. Beatrix Potter on selliste kuulsate tegelaste nagu Peeter Pikkkõrv, Benjamin Nudisaba ja teiste toredate väikestele lastele mõeldud loomalugude autor. Ostsin ka kaks raamatut eelpoolnimetatud tegelastest, kuid neist siin juttu ei tule. Oluline selle elulooraamatu juures on pigem see, kuidas ja mil viisil BP oma joonistustes ja tekstis taimi kujutas.

Simon Dawsoni „Pigs in Clover“ räägib armastusest loomade ja maaelu vastu.

Kõik algab vana aasta õhtul, kui autor istub oma naisega pubis, kus on hirmus lärm ning naine teatab talle, et on oma tööst ja Londonist kõrini tüdinud ning ta tahaks kolida maale, Devonisse. Küsimuse peale, kas mees on temaga nõus, mees vastab jaatavalt. Aga seda vaid seetõttu, et ta ei kuulnud, kuid ei taha pubis hõikuda, et mida tema kallis abikaasa ütles. Kõik ei lähe sugugi libedalt, raha saab vahel osta, rebane murrab kanad maha, aga elu läheb edasi. Lugesin selle raamatu ühe õhtuga läbi!

Viimase raamatuna ostsin sisse kuulsate briti aednike Chistopher Lloydi ja Beth Chatto kirjavahetuse „Dear Friend and Gardener. Letters on Life and Gardening“.

Seda raamatut olen ma vaid põgusalt lehitsenud ja see on väga haarav. Raamat räägib tõepoolest kõigest; ilmast, tööst, taimedest, istutusskeemidest, mõtetest nii aias kui elus ja muustki.

Nüüd sai küll hirmus pikk jutt, aga selle eest said olulised asjad kirja.

Cambridge, botaanika aed

Reede õhtul jõudsime Cambridge'i. Minu suurimaks rõõmuks oli tegmist bussiliinina "tunne oma maad". Oxfordi ja Cambridge'i vahemaa on ca 66 miili ehk u 106 kilomeetrit, meie buss sõitis seda vahemaad 3 tundi ja 20 minutit. peatusime kõikvõimalikes väikestes ja suuremates kohtades (suuremad olid Bedford ja Milton Keynes - viimane neist on nö "tehtud" uus linn, so spetsiaalselt 1960-datel ehitatud). Seetõttu sõitis buss peamiselt mööda väiksemaid teid ja mul on suurpärane võimalus tutvuda inimeste eesaedadega. 

Teatavasti on enamus inglise ((ees)linna)maju nö ridamajad. kus igal majal on maatükk oma majaosa ja tänava vahel (front garden) ning suurem lapike maad maja taga. Kui hästi on läinud, on ees- ja tagaaed ühendatud väikese käiguga. Muul juhul saab tahaaeda läbi maja. Inglise eesaiad on midagi, millest saaks eraldi raamatu kirjutada, no tõenäoliselt on keegi seda ka juba teinud.
Eesaiad olid ja mõnes kohas on ka praegu nö pererahva visiitkaardiks, kus oma aianduslik ilumeel teistele näitamiseks on pandud. Paraku on paljudest eesaedadest saanud lihtsalt autoparklad. Mulle meeldivad need eesiad, kus on erinevate hekkide ja taimeliste suurvormidega (hortensiad, kõrrelised) mängitud. Huvitav on see, et suured vormid, teevad väikese ruumi suuremaks.

Eesaedadest võttis kõneleda ka praegu BBC 2-s jooksev sari Great Bristish Garden Revival kus Joe Swift tegi oma pooltunni eesaedadest, nede vajalikkusest ja sellest, kuidas saaks autot parkida ka nii, et ei peaks kogu eesaeda ära sillutama.

Cambridge's käsin ülikooli botaanikaaias, kus on mitmeid huvitavaid taimekollektsioone, sh bergeeniad, kurerehad, kuslapuud, kortslehed jne. Aga pildid on alati paremad kui jutt, eriti kui tegmist on looduse ja taimedega.

Hiinast pärit Farreri lodjapuu (Viburnum farreri), õitseb talvel, suurepärase lõhnaga

ja põõsas tervikuna

Hõlmikpuu (Ginkgo biloba)

Platycarya strobilacea

Gallia roos 'Mundi' - maakeeli maaroos

Laialeheheline kellukas talvel - pildilt ei tule välja, kuid need
kuivanud varred on päikese käes otse kuldsed

Lisaks tulid minuga botaanikaaiast kaasa ka mõned seemned (sh karusõrg, humalapöök, laialeheline kellukas 'Alba', jm).

Mõned vaated ka Camrbidge linnast. Alustuseks pubi, mida meil ei õnnestunudki külastada, kuid mis meile kangesti meeldis nii oma nime kui ka siltide tõttu

Meet the Flying Pig!

Ja siin ka muid linna iseloomistavaid pilte:

Ja lõpetuseks põrsakollektsioon meie B&B-st