jõulud majas

Selle aasta jõulud tulevad nagi ikka ... teisiti. Majas on ju kassid ja ainsad kohad (senini), kus nad ei roni, on kardinad ja kaminasims. No ja teise suure erinevusena ma otsustasin, et a) ma natuke panen jõuluilu üles ja b) teen selle kohe alguses ära.

Mis siis ikka - käsin eile kribu-krabu ja sõna-sõnalt värvilist traati hankimas, panin endale piiri ette -  värvid: kõik pidi olema kas valge, sinine, hõbedane või kuldne. Koju jõudes seadsin jõuluilu kassikindlalt üles. Paar pilti ka, et saaksite piiluda, kuidas välja tuli:

Statistika mõttes märgin veel ära ka selle, et ainuke külm öö on senini olnud 15. vastu 16. novembrit (-2,6 kraadi veidi enne südaööd), muidu on temperatuur kogu aeg plusspoole peal olnud. Isegi praegu on +9,5 kraadi.

uni ühendab

ikka õitsevad

Aias pole küll ühtegi klassikalist sügisõitsejat, kuid suvetaimed pakuvad ikka veel vapralt õisi. Oma osa on loomulikult pikal ja suhteliselt soojal sügisel. Meie kandi esimene öökülm oli üheksandal vastu kümnendat novembrit ära, kuid meie aeda see ikkagi veel ei ulatanud. Nagu ma siin ennegi olen juba arvanud on aia mikrokliima tänu tihedale ja vundamendiga aiale pisut erinev välimisest. Igatahes ei ole külma näpsitused veel aeda jõudnud. Allpool ongi mõned pildid hilisõitest (ja ka lehtedest).

Selverist ostetud ampel tundmatute maasikatega. Ilmselt on tegemist remontantse sordiga, seega õitsemine täiesti põhjendatud

Viimane heitlehine meie aias: veigela ei kavatsegi lehtedest loobuda

Kressid on järgmisel aastal raudselt plaanis 

Vapper siniseõieline lauk

Kaunitar ilukapsas koos saatjatega

Järgmise aasta plaanides on rohkem plaanis selliseid taimi, mis ka sügisel aia huvitavaks muudavad ja mitte ainult õite abil! Kavas on  katsetused ka kõrrelistega ja erinevate toredate pinnakatteteimedega. Huvitav on see, kuidas algul tundub, et kõik mida kasvatada peab õitsema (ja kõige parem, kui see on lill, mitte põõsas või puu). Aga meelemuutus ja arusaamine, et peale õite on põnevad ka muud asjad, tuleb ikka päris kiiresti.

Kasside poolt madalaks näritud aruhein koos seemnest külvatud kadakkaeaga

Ja nagu ikka väike lugu Pepest ja Lo-Lo'st. Pepe kõrvad on nüüd kenasti paranenud ja ta on inimeste suhtes sõbralikumaks muutunud. Samuti on ta nõus Lo-Lo-ga mängima. Mis tähendab seda, et kui ma ei näeks, kes toast tuppa teineteist taga ajavad siis ma arvaksin, et need on a) pisikesed hobused (suured ju tuppa ei mahuks:) või b) umbes 4-6 kassi. Mängu ajal kostab nii kappamist kui hüppeid, samuti ka sahinaid ja mütsatusi. Pildile on seda muidugi väheke keeruline saada (midagi sellist näiteks):

Seeärast mõned rahulikumad vaated kasside elule:

Lo-Lo: kes ütles, et kassid küpsiseid ei söö?

Pepe: huvitav, mis ikkagi on elu mõte?

kalad ja kaktused

Sellel nädalal võiks välja tuua kaks suuremat sündmust.

Esiteks Carita ja Fred käisid Eestis. See oli kohe selline pikem sündmus - esmaspäevast reedeni. Selle tulemusena on meie maja ilmselt esimene, kus jõululaternad põlema pandi:)

Teiseks oluliseks sündmuseks võib nimetada Kadri keraamikanäitust, mis avati neljapäeval Viimis Rannarahvamuuseumis. Näitusel oli väljas nii uusi kui ka vanu kalu  ja märkimist väärib ka see, et osa töid on tehtud puupõletusega, so lisaks kunstnikule annab ka tuli tööle oma kordumatuid värve ja varje.  

Mulle on Kadri tööd alati meeldinud mitmel põhjusel - see on tõeline tarbekunst, ehk asjad on kasutatavad, neil on suurepärased proportsioonid ja olgugi, et üldiselt on need asjad tradistioonilised on neis on alati  mingi uudsus, kas siis joones, kujus või värvis. 

Liud, puupõletus

Vaasid, puupõletus

Samuti tuleb  (juba traditsiooniliselt) eraldi teosena ära märkida näituse plakat (so Marko töö).

Minu enda tegemistest: käsin täna poes, et õrnematele taimekestele pakasekangast osta (ükskord ikka läheb ju talveks, eksju?) aga lisaks vajalikule tulin poest tagasi ühe eriti allahinnatud taimeseadega (algul 17.50 € (no tegelikult ma eriti ei usu, et see NII kallis oli) ja lõpuks 3.50 €). Lisaks ka üks tsingitud madal lillenõu minu kaktuste jaoks, mida ma juba kord enne olin vaadanud, aga siis oli see veel pisut kallis.

Esialgu hirmkallis korvike

Nagu näha, oli selles korvikeses kõvasti kraami: üks üpris priske kanarbik, luuderohuvõrsed, mingi sukulent ja üks juba kuivanud padipõõsas.

Kodus võtsin oma kaks kaktust vanadest pottidest välja - kirjus potis olev kaktus on minu juures olnud juba pea 6 aastat varsti (Patsi kingitus, mis oli komplektis koos kirvega:) ja mustas potis olev erak, mille kohta ma kahjuks isegi ei mäleta, kust ta tuli. Igatahes oli ta algusel 6 cm läbimõõduga potis.

Kaktused veel vanades pottides

Manöövrite tulemusena läks nii: luuderohi kolis kirjusse potti, kanarbik läks rõdule teiste kanarbike juurde aknalauale, padipõõsas läks kompostrisse,sest tema päevad olid juba loetud, kaktused ja veel nimetu sukulent ning mõned õues orvuksjäänud mägisibula pojad läksid uude plekist vaasi.

No jah ja seadekorvike jäi uusi taimi ootama. Võib-olla juba lihavõteteks on seal mõnu uus staar õitsemas.