Pühapäeval, 27.04 käisime Helsingis Steve Hacketti Genesis Revisited / Extended tuuri kontserdil ja 28.04 Londonis Rick Wakemani plaadi Journey to the Centre of the Earth 40-aasta kontserdil. Suts-sinna-tagasi-sinna-tagasi. Kolme päevaga käidud.
Kõigepealt siis Steve Hacketti kontsert Helsingis: kaks ja pool tundi täiuslikku proget. Ajaloo huvides leiab lugude nimekirja siit. Kontserdi toimumispaik oli Circus, mis kõige rohkem nii kujunduselt kui ka atmosfäärilt meenutab Tallinna Rock Cafe'd, ainult et RC-s on ehk heli kvaliteetsem ja õhku antakse ka rohkem.
 |
| Maestro rambivalguses |
Seekord tahaks paar head sõna öelda ka ühe Helsingi kõrtsi kohta. Nimelt olime osavalt leidnud endale hotell, mille kõrval oli oli kõrts nimega Base kus anti õlut ja eks ka muudki kraami pühapäeva südaöösel.
Muusikavalik oli kas minu või Helgi Erilaid'i töö (olen korduvalt täheldanud, et HE muusikavalik ja ka ka lugude järjestus kattuks minu omaga 1:1). Seinu kaunistas mh vannis aega viitev Ozzy.
Rick Wakemani kuulamiseks reisisime väikese Tallinasse põikega Londonisse. Kontsert toimus väärikas Royal Alber Hall'is. Ja eksole, kui sa oled võtnud piletid, kuhu on kirjutatud, et istekohtad asuvad loggia's, siis sa ju ei mõtle, et see on loož. Isegi ei oska arvata. Aga - just nii see oli.
Ilmselt oleks tulnud stiili hoidmiseks tellida lõhepliine ja šampust:).
Ilmselt oleks tulnud stiili hoidmiseks tellida lõhepliine ja šampust:).
 |
| Meil oli võimalik ka oma soovidest jooksvalt teada anda, riputades sellise sildi looži uksele |
Kontsert ise koosnes väieksest sissejuhatusest ja plaadi ettekandest. Esimeses osas saime ülevaate olulistest inimestest, kes Wakemani muusikuteed on ühel või teisel moel mõjutanud (Cat Stevens'i Morning has Broken, kus klaveripartii on Wakemani töö, David Bowie Life on Mars?, jällegi - klaveripartii on maestro tegu (ja mellatroni mängis ta ju ka Space Oddity peal), Ashley Holt, kes laulis Summertime'i ning Sergei Prokofjev, kelle auks Wakeman mängis Lennon/McCartney Eleanor Rigby'i nö Prokofjevi laadis. Sellise lühikese sissejuhatuse peale lasti meid vaheajale, et saaksime nautida siidrit või õlut ja jäätist (Häagen-Dazs).
Algaski teine vaatus, jällegi: kogu kontserdi kava on siin. Lugu ise: Jules Verne "Reis maakera südamesse" (sel aastal 150 aastat raamatu esmaavaldamisest) koos jutustaja, lauljate orkesti ja kooriga on loomulikult suurepärane Wakeman ja üli-suurepärane proge.
See, et Rick Wakeman on muusikuna geenius, ei vaja üle kordamist. Ta on ka suurpärane lugude jutustaja ja publiku naerutaja. Lood sellest, mis ja kuidas juhtus täispuhutavate saurusetga, keda Journey esitluskontserditel laval kasutati, millised häälikuid jaapani koor ei suutnud välja laulda ja muud lõbusad seigad pakkusid meile palju lustakaid hetki.
Oma seekordes kuldses ja punases keebis suutis ta juuste lehvides kogu saali südamed murda ütleme umbes kahe esimese minutiga. Ja unustadki ära, et tegu on üle-kuuekümnese härrasmehega, mitte 1974 aasta väljalaskega.
Mõtlemapanev on ehk ka see, et Journey plaadi tegemine oli Wakemanile nii füüsiliselt kui ka rahaliselt väga raske: ta sai peale plaadi tuuri rabanduse, pantis plaadi väljaandmiseks oma maja ning jäi ka piimamahele tükk aega võlgu. Tänaseks on plaati müüdud üle 15 miljoni ning vähemalt need kontserid, mida meie oleme külastanud, on saalid (suured või väikesed) alati triiki täis.
Selle plaadi lugu annab mulle jällegi päevakajaliselt võimaluse teha pildivõrdluse "nagu kaks tilka vett (mai 2014 ajakirjad ProgRock ja Imeline Teadus)
Londonist rääkides peaks eraldi peaks tegema ka Kensingtonist ja Hyde Park'is, kuid milleks siis on pildid - ikka selleks, et sõnu kokku hoida!
Ja lõpetuseks lugu meie kodusest grillist. Esimene uus asi (no tegelikult teine - esimene oli veinipudeli avaja), mille me oma haciendasse kolides soetasime oli grill, maksis 9 aastat tagasi oma 400 krooni või veel rohkemgi, grillis hästi ja oli muid tore. Aga ajaga muutus teine üha logisevamaks ja lõpuks tuli tema asemele uus osta. Erkki vedas ta abivalmilt juba prügikasti juurde ära, et kui läheb prügi veoks, siis läheb koos muu vana kolaga...
No ja täna tabas mind inspiratsioon, mille me Martiniga teostasime. Nüüd on meil mobiilne grill-maitseainete peenar (basilik, pune, till, sibul, küüslauk, koriander, petersell ja mõned mündid) koos kahe asjade hoidmise lauakesega. Lauad tegi Martin raamaturiiulist ülejäänud lauajuppidest. Õlitasime need peenelt linaõliga ära, et puit ikka kestaks ja võiks ka toitu lõikuda. Isegi roosteaugud grilli põhjas said kasuliku funksiooni: nende kaudu voolab üleliigne kastmisvesi ära.Vot nii!
Grilli kaas ja restid on veel järgi ning ootavad taaskasutusideid
Algaski teine vaatus, jällegi: kogu kontserdi kava on siin. Lugu ise: Jules Verne "Reis maakera südamesse" (sel aastal 150 aastat raamatu esmaavaldamisest) koos jutustaja, lauljate orkesti ja kooriga on loomulikult suurepärane Wakeman ja üli-suurepärane proge.
See, et Rick Wakeman on muusikuna geenius, ei vaja üle kordamist. Ta on ka suurpärane lugude jutustaja ja publiku naerutaja. Lood sellest, mis ja kuidas juhtus täispuhutavate saurusetga, keda Journey esitluskontserditel laval kasutati, millised häälikuid jaapani koor ei suutnud välja laulda ja muud lõbusad seigad pakkusid meile palju lustakaid hetki.
Oma seekordes kuldses ja punases keebis suutis ta juuste lehvides kogu saali südamed murda ütleme umbes kahe esimese minutiga. Ja unustadki ära, et tegu on üle-kuuekümnese härrasmehega, mitte 1974 aasta väljalaskega.
 |
| Pildi originaal on leitud siit |
Selle plaadi lugu annab mulle jällegi päevakajaliselt võimaluse teha pildivõrdluse "nagu kaks tilka vett (mai 2014 ajakirjad ProgRock ja Imeline Teadus)
Londonist rääkides peaks eraldi peaks tegema ka Kensingtonist ja Hyde Park'is, kuid milleks siis on pildid - ikka selleks, et sõnu kokku hoida!
Ja lõpetuseks lugu meie kodusest grillist. Esimene uus asi (no tegelikult teine - esimene oli veinipudeli avaja), mille me oma haciendasse kolides soetasime oli grill, maksis 9 aastat tagasi oma 400 krooni või veel rohkemgi, grillis hästi ja oli muid tore. Aga ajaga muutus teine üha logisevamaks ja lõpuks tuli tema asemele uus osta. Erkki vedas ta abivalmilt juba prügikasti juurde ära, et kui läheb prügi veoks, siis läheb koos muu vana kolaga...
No ja täna tabas mind inspiratsioon, mille me Martiniga teostasime. Nüüd on meil mobiilne grill-maitseainete peenar (basilik, pune, till, sibul, küüslauk, koriander, petersell ja mõned mündid) koos kahe asjade hoidmise lauakesega. Lauad tegi Martin raamaturiiulist ülejäänud lauajuppidest. Õlitasime need peenelt linaõliga ära, et puit ikka kestaks ja võiks ka toitu lõikuda. Isegi roosteaugud grilli põhjas said kasuliku funksiooni: nende kaudu voolab üleliigne kastmisvesi ära.Vot nii!
Grilli kaas ja restid on veel järgi ning ootavad taaskasutusideid
Carita: no väga lahe, mul oligi vahepeal meelest unund, et te ju Londonisse pidite vahepeal minema:) No ja muidugi aedades said ka käia, kuidas siis muidu. Siis kui pildijärg grillini jõudis (mida me küll minu arvates ei soetanud ise, vaid mis sulle soolaleivaks kolleegide poolt kingiti????, kas ei olnud mitte nii...), hakkas mul kohe süda kiiremini lööma, et lõpuks ometi näen ka uue grilli pilte, aga ei... Ka Kerli oli uue grilli piltidega kuidagi kitsi, ainult üks või kaks ja needki kaug-küljevaates. Paluks, alt ja ülevalt ja toiduga ja toiduta uuest grillist mõned pildid ka üles panna! :)
ReplyDeleteOk, lähen teen lähemal ajal uue grilli pilte ja selle vana soetasime ikka ise - me Martiniga ostime selle Rimist ja tassisime õnnelikult koju
ReplyDelete