Reis maailma otsa lähedale II: John o'Groats – Gills Bay – St Margaret’s Hope – Kirkwall - Strommness - Kirkwall

Mis oleks üks reis ilma ootamatusteta? Meid sai ootamatus kätte pühapäeval, kui me pidanuks plaani kohaselt John o’Groats’st nö jalakäijate laevaga South Ronaldsay’le Burwick’i sõitma (tegemist on Orkney saarte lõunapoolseima otsaga). Läksime juba varakult sadamasse, aga laeva ei paistnud. Noh, võib olla tuleb ta siis teiselt poolt – aega ju veel on. Kui laeva väljumiseni jäi veerand tundi, hakkas asi meile kahtlasena paistma. Vaid allveelaev saaks nii kiirelt merepõhjast välja kerkida ja meid peale võtta. Tõdesime, et laeva ei ole. Ega meid sellegipoolest hätta ei jäetud. Veel enne, kui me jõudsime sadamaputkasse uurima minna, et mis saab tundis Sadamarahvas kogenenud silmaga ära nõutud ja sihitult ringi trampivad turistid (lisaks meile ka kolm itaallast).

Kenad Sadamainimesed korraldasid asja ära: tulgu me kahe tunni pärast tagasi, nad viivad meid autoga Gills Bay’sse, kust sõidab autopraam St Margaret’s Hope’i (mis asub South Ronaldsay põhjapoolsemas otsas). Meile bronniti piletid ja lisaks lubati, et sadamast viiakse meid ka Kirkwalli. Kõik see ka juhtus. 

Teel St Margaret's Hope'i

St Margaret’s Hope’is leidsime me jällegi sadamarahva abiga Alec’i kes oli pühapäeval ilmselt kodust telekat vaatamast välja aetud. Proua oli talle värske villase kampsuni selga pannud, auto puhtaks pühkinud ja meile vastu saatnud. Alec toimetas meid Kirkwall’i.

Mis siis juhtus meie plaanitud laevaga? Ega me ei teagi. Sadamast öeldi, et sel suvel on see esimene kord ning ilm läheb peagi tormiseks ja laev ei saaks tagasi (võib-olla see nii oligi). Kõige tõenäolisem on siiski see, et kui reisijaid on vähe (kindlalt oli neid siis 5 ja ehk mõni veel peale), siis ei ole mõistlik 250 kohalist laeva sõitma panna. Arukam on nende väheste jaoks mingi muu võimalus korraldada. Igatahes on Sadamarahvas üks tähelepanuväärne inimliik: kotkasilmadega, praktiline, rahulik ja sa saad kohe aru, et küllap su eest juba vajalikul määral hoolitsetakse.

Kirkwall on väike kena linnake, kus elab ca 8500 inimest ning mis on ühtlasi Orkney administratiivkeskus. 

Värvidega Kirkwallis ei koonerdata

Orkney kõige suuremad kuulsused on orkney tool ja Simpsonitest pärit multifilmikangelane Springfieldi põhikooli aiavalvur Willie. 

orkney tool (vt http://www.orkneyfurniture.co.uk/chairs.htm )

Willie (vt http://en.wikipedia.org/wiki/Groundskeeper_Willie )

Ja loomulikult ei saa märkimata jätta, et siin kasvavad kadedusttekitavad arvukad ja mitut sorti fuksiapõõsad.

Kirkwallis ootas meid tõeline B&B, selline, kus perenaine võtab su natuke kohmetult vastu jagab juhtnöörid vannitoa kohta annab sulle paberi söögivõimalustest, et ta hommikuks ette teaks, mida valmistada, räägib, mis kell teised inimesed sööma tulevad. Loomulikult tuleb küsimus ka selle kohta, et kuidas me Eestist siia saime (see on ju nii kaugel!). 

Jane valmistas mulle hommikupudru

Igatahes oleme me jällegi heades kätes ja pealegi on meie perenaisel Jane’l väga tore aed. 

Roosaõileise põõsasmarana ja valgeõielise kukeharja võluv kooslus

Esiplaanil artišokid

Vaade fuksiapõõsaga

Jane ise on inglanna ja tuli saarele 35 aastat tagasi Lõuna-Inglismaalt, et hakata talu pidama. „Sest ega Lõuna-Inglismaal me poleks jaksanud talu osta, Orkney’l aga küll“, nagu ta meile selgitas. Lapsed kasvasid suureks ja pensionipõlves ilmselt soovid muutusid, Jane müüs talu maha ja ostis linnamaja, kus ta oma majutusasutust peab.

Esmaspäeval võtsime ette reisi Stromnessi, mis asub Kirkwallist ca 15 miili kaugusel ja on saare suuruselt teine linn 2190 elanikuga. Linnal (õigemini sadamal) on oluline roll polaaruurimises. Nimelt oli tegu äärmiselt sobiliku kohaga Gröönimaale ja arktilisse Kanadasse laevaga sõitmiseks (navigeerimiseks tuli arvestada otse põhjasuunda ning pikkuste-laiuste väljaarvutamine ei olnud seetõttu kõige tähtsam). Arktika uurija ja linna kangelane, kelle järgi on Strommnessis nimetatud nii mõnigi maja, on John Rae, samuti pandi 2013. aastal, Rae 200. sünniaasta auks linnas püsti tema kuju.

Mulle jääb Stromness meelde eelkõige kui põnevate kitsaste põiktänavate ja lillekirjude õuedega tore pisilinnake, kus aiakujukeste pealt juba kokku ei hoita.

Rõõmu pakkus meile ka pisike hektilise valikuga raamatupood (eks nii pisikeses kohas peavadki ju kõigi huvid olema kaetud ja ega mingit erilist süsteemi luua ei saakski). Mina sain endale Karel Čapeki „Aedniku aasta“ inglise keelse väljaande.

Tagasitee Kirkwalli läks nagu ikka: bussiaknast vahelduvat ilma ja maastike uudistades.

Cheers!