Kuiv Peenar

Carital on uus kaunis traditsioon (traditsioon seepärast, et sel aastal korraldas ta selle juba teist korda) - kinkida mulle sünnipäevaks taimi. Sellel traditsioonil on mitmeid suurepärasusi: me saame koos mõelda, mis meie aias võiks kasvada ja aeda koos kujundada; kingitused paljunevad ja kasvavad suuremaks ning muutuvad ajas ning aed muutub järjest kaunimaks.

Sel aastal mõtlesime, et eesaia (tänavakülg) peenar vajaks make-over'it. Tänu selle peenra otsas kasvavale kasele on see üldiselt võrdlemisi kuiv ning sel aastal eriti kuiv. Pealmist mulda olen küll kompostiga multšinud ja muidu püüdnud paremaks teha, kuid ega see pole kase käitumist parandanud ega peenra mikrokliimat oluliselt muutnud. Senini olid peenras kevadeti (kui niiskust rohkem) kobarhüatsindid ja nartsissid ning suvel roosid ja kellukad ning kui ma olin aru saanud, et tegemist on lokaalse preeriaga, siis lisandusid ka päevakübarad, siilkübarad ja kellukad. Samas - kastmist on ikka olnud vaja. 

Pilt peenrale eelmise aasta juuni algul

Arutasime, et kui kuiv siis kuiv - teeme siis peenra taimedele, kes on harjunud selliste tingimustega, tore oleks, kui taimed ei oleks väga kõrged, kui need oleksid pehmed katsuda ja põnevad vaadata. Mis see võiks olla? Kiviktaimla? Jah, midagi sellist. Aga kallakut me päriselt ehitatda ei tahaks. Teeme siis Kuiva Peenra.

Täiesti juhuslikult (no kui juhuslikult, ikka mööda internetti taimi kolades:)) olin jõudnud Kristiine Aiandi puukoolini. Millne suurepärane taimede valik ja lisaks ka (positiivses mõttes) suurepärased hinnad! Eriti suur, liigi- ja sordirikas on kiviktaimla taimede kollektsioon. Lisaks muidugi see, et pole vaja kuhugi kaugele sõita. Käisme seal kõigepealt ühel jalutustiirul, et koos Caritaga vaadata, mis meile meeldiks. No väga paljusid taimi oleks tahtnud. Aga nii oleks me ei tea kellega koju tulnud (sama lugu, et kui me poleks Pepet ja LoLo'd välja vaadanud, oleksime ma loomade varjupaigast koju jõudnud 10 kassiga, nende hulgas Väga Halva Iseloomuga pärslane). Kodus tegin õhtul rahulikult väikse plaani nii 10-12 erinevast taimest, igast 2-5, mis peenrakoosluseks sobiksid ning mis pakuks vaatamist kevadest sügiseni. Eile tõime taimed aiandist koju.

Sellele järgnes eile tõsine peenra läbikastmine, vanade asukate välja kaevamine ja hoolikas potistamine (eks ta natuke halb aeg on) ja ainult päeva- ning siilkübarate kohe teise peenrasse istutamine. Lohutan ennast sellega, et mullapallid olid suured ja kõik taimed, kes potti said, said tegelikult enda jaoks parematesse tingimustesse. Resümee: ma saan aru, et asju on võimalik kolida, raamatuid on võimalik kolida (noh, järjekord läheb segi), aga taimede kolimine on ikka väga keeruline  ja kannatust nõudev tegevus. Eks mõnele puhul vajab uue asupaiga leidmine ka natuke nuputamist.

Tühjaks kolitud, endised elanikud paistavad eemal aknaraami juures

Seejärel panime Caritaga täna uued taimepotid joonistatud skeemi järgi paika (milline suurepärane pilves ilm! Vähemalt kuni viimaste pingutusteni...).

Vanemaednik Carita objektil

Natuke tõstmist ja sättimist ja võiski istutama hakkata. Ilu pärast uputasime peenrasse ka mõned tiigi lammutamisest alles jäänud kivid.

Ja lõpetuseks katsime peenra kergkruusaga (taimede ümber fraktsiooniga 4-10 mm ja ülejäänu 10-20 fraktsiooniga).

Valmis!

Komplekti kuuluvad pujud, aubrieetad, suureõielised kukekannused, männilehised peekerlilled, nelgid, hõbesalveid, kukeharjad, mägisibulad ja kivirikud. Peenrasse läksid tagasi leviisiad (ühest kevadel ostetud taimest oli saanud mitu, loodame, et talv ei ole nende jaoks liiga niiske), kobarhüatsindids., madalad nartsissid, požarski kellukad ja tähtkarvane hanerohi.

Igatahes oleme enese üle uhked ja kui taimedel hakab kitsas, teeme peenra suuremaks.