Reis maailma otsa lähedale I: Tallinn – London - Edinburgh - Inverness - John o'Groats

Seekordne reis algas lennujaamas uue kohvri ostmisega. Kuigi see on ilmvõimatu, et kodus, või teel taksosse või ükskõik millal enne lennujaama jõudmist varjab kohver minu eest oma olulist, reisitakistavat vigastust. Aga just nii see oli: avastasin alles lennujaama uksest sisenedes, et kohvrisang ei liigu ja on kangekaelselt kinnikiilunud 0-asendisse, st ratastel kohvri ainukene funktsioon teda sangast järel lohistada ei tööta. Nojah, kui ma senini olin mõelnud, et kes peaks ostma kalleid kohvreid lennujaamast – palun, see olen mina. Selle eest on mul nüüd moekas ratastega kast, millel on kaks paari rattaid, nõnda, et see liigub ka püstiasendis.

Esimene peatus oli Edinburgh. Festivali tõttu (seesama, mida Ian Rankini kangelane Rebus ei salli, kuna see annab politseile vaid lisatööd) olid juba märtsis enamus Waverly ümbruses olevaid B&B-sid kinni, seetõttu olime oma öömaja tavapärase 3-5 minutise jalutuskäigu asemel kinni pannud 15-minutise jalutuskäigu kaugusel kesk-kesklinnast. Paistis, et see pole vähimgi probleem, kui me pimeduse katte all linna jõudsime. Tee läks lipates! Alles hommikul saime aru, miks see nii oli kui me mest üles bussijaama poole rühkisime. Teel kohtasime kahte elegantset metall-kaelkirjakut. Muid erilisi põnevusi ei olnud.

Kaelkirjakuekspert tööhoos

Neljapäeval jõudsime Highland’i pealinna Invernessi. Linna poolitab Nessi jõgi, mis omakorda saab alguse Loch Nessist, ehk Nessi järvest. Lisaks sellele, et seal elab hirmuäratav Nessi koletis, vett on seal rohkem, kui kõigis Inglismaa ja Walesi järvedes kokku.

Sarjast: valitud aiakaunistusi

Invernessis oli meie suurimaks sihtmärgiks Waterstones’i raamatupood. Saak ei olnud küll suur, kuid üht-teis ikka leidsime. Aianduse valdkonnast tuli seekord kaasa Anna Pavordi „Uudishimulik aednik“ (The Curious Gardener. A Year in the Garden). Esmane sirvimise ja mõningase lugemise najal võiks öelda, et tegu on pigem novellidega ja aianduslikud tarkuseterad on lihtsalt tekstide osaks. Mitmete mõttekäikude osas tahaks hüüda: „Jaa – just! Minu mõte! Just selline tunne mul oli!“

Reedel, so täna reisisime John o’Grouts’i. Teel tuli ette üks ümberistumine. Olime veisi mures, et kuidas me Dunbeath’i küla sõjamemoriaali juures oleva ümberistumise koha leiame. Aga nagu ikka need asjad on lihtsad. Isegi kui bussijuht teepeal vahetub, teab järgmine mees, et on vaja kõva häälega öelda, kui selline koht, kus rumal turist võib tahta maha minna, kätte jõuab. Bussiga sõitmine on üks neist asjadest, mille kohta ma võin öelda, et see mulle jäägitult meeldib. Tore on tundide kaupa bussiaknast välja vaadata. Ja vaated Šotimaal on ju vägevad. Mäetipud, turbaväljad, rododendronid (tõsi, viimased praegu eriti silma ei paista), loch’id, vägevad sõnajalaväljad, külad ja loomulikult ees- ning tagaaiad. Seekord jäid eriti silma kaeralilled (crocosmiad). Panin ka ise kevadel kaks peotäit nende sibulaid maha ja kui ma kodust ära läksin näitas üks juba õievarsi. Tegemist on küll aafriklasega, kuid paistab, et šoti kliima on neile igati sobiv. Mulle tundus, et nägin neid ka kraavikallastel naturaliseerimas. Kirjanduse põhjal võiks arvata, et väikese katmisega saan nad koduski talveks mulda jätta. 

John o’Grouts on geograafiliselt Britannia kirdepoolseim tipp ning saare põhjapoolseim asula. London on sellest külast 1100 kilomeetri kaugusel, Edinburgh 450 kilomeetri kaugusel, Orkney saartele on siit ca 10 km ning põhjapoolusele 3500 kilomeetrit. Turistide on ta ligitõmbav oma märgilisuse tõttu. Nimelt saab kõige pikema teekonna Britannia saarel ette võtta Cornwallist Land’s Endist (lõunapoolseim asustatud punkt, kus ka me Carita ja Kerliga käinud oleme) John o’Grouts’i. Teekonna täpne pikkus on 1409,78 kilomeetrit ja nimetus LEJOG. See on ka üks kuulsaid matka- ja reisimarsruute. Tänagi kohtasime siin rattaretke toetustiimi, kes ratturite asju bussiga veavad ning kes olid oma kangelasi juba ette ootama tulnud. 

Nimi „John o’Grouts“ tuleb hollandlase Jan de Groote’st, kes sai James IV-lt laevatamise õiguse suure saare ja Orkney vahel veidi peale seda, kui Orkney oli Norra kuningalt tagasi saadud. Väile „o“ Groats’i ees viitab sellele, et tegemist ei ole mitte iirpärase O’Groats-ga vaid „o“ tagant on f ära kulunud (seega siis „John of Groats“).

Küla ise on võrdlemisi väike (ca 300 elanikuga), siin on paar hotelli ja B&B-d, postkontor-toidupood, paar kohvikut, ERDF-i rahaga ehitatud käsitöökeskus, mille 5-aastane kasutuskohustus on ilmselt möödas ning mis seetõttu seisab võrdlemisi mahajäätuna ja siltitega „hoone müügiks“. Otse meie hotelli vastas on heinamaa, mida traktoriga täna hoolsasti niideti.

Ja kokkuvõtteks: aknast kostab lammaste määgimist ja koju liikuvate lehmade „muuuuu“. On meri, avarus, kena tuul ja kaugemal paistavad mäenõlvad, kus õitseb kanarbik. Uhke.