Tallinn-Riia-Tbilissi-Gruusia lõunapiirkond Samtskhe-Javakheti, linnake nimega Akhalkalaki (Tbilissist ca 160 km), Nagu ikka, mida kodust kaugemale seda hääldamatumaks muutuvad kohanimed ning erinevamaks muutub ümbrus.
Tbilissi pisihotelli aknast paistab meile granaatõunapuu, mille viljad on nii valmis, et lausa pakatavad.
Teel kohatud lehmad sammuvad rahuliku väärikusega ning absoluutselt enesekeskselt auto eest üle tee., ei mingit kiirustamist ega trügimist, nagu lammastel kombeks. Kurvis kappab meile vastu hobune, teele jääva küla servas vaatab ilma mureliku näoga rekordsiga.
Tee on suurepärane, minu veerandsajandi tagune mälestus Gruusia mägiteedest, kus Volgad ja Žigulid veerand rattaga kuristiku kohal kihutasid, jääbki mälestuseks. Tee, mida mööda vähemalt meie täna sõitsime oli piirete ja betoonääristega turvatud. Vaid ühes kohas on mingi loodusjõud tüki teed ära viinud.
Mäed on alati võluvad, sügis mägedes on terve sümfoonia värvidest, varjudest ja pilvedest, näpuga juurde värsket lund kõrgematel tippude.
Tee viimase osa sõidame võidu uue (juba 10 aastat ehitatava) raudteega, mis hakkab ühendama Türgit, Gruusiat ja Azerbaidzaani. Jõuamegi Akhalkalaki, mis peaks saame ägeda raudteejaama. Nii nagu kõik meie omavalitsused 15 aastat tagasi, kirjutavad ka nemad (loomulikult välisekspertide õpetusel) varsti mõne strateegilise arengukava, kus öeldakse, et turism on tähtis ja raudteejaam avab laiade turiste voo.
Ehituskunstist: meile paistab, justkui oleks kõiki maju hakatud hooga ehitama ja siis on tüdimus peale tulnud, viimistlus pole tähtis. Oluline on funktsionaalsus – kui sul ikka on pesukuivatamiseks katusealust vaja, siis sa ehitad selle oma Tartu Ülikooli sammastega maja serva. Praktilisus on tähtis ja seest peab ka kõik ilus olema, ilu peab olema luksuslik, nikerduste ja volangidega, kaared sobivad ka.
Igatahes oleme kohal.
No comments:
Post a Comment