Edasi Tobermory poole

Olgu öeldud, et Arranit kutsutakse „väikseks Šotimaaks“ ja šotlased ise armastavad seal puhkamas, kalastamas, mägedest turnimas ja golfi mängimas käia. Seega oli seal inimesi küllalt palju, samas Brodicki püsiasustus on 600 inimese ümber ja kogu saarel elab 2011. aasta rahvaloenduse kohaselt 4629 inimest.

Järgmisel päeval, so pühapäeval viis teekond meid meid Arranilt Kintyre poolsaareleiimane lahtutab Arranit Hebriididest. Kava kohaselt viis teekond meid Brodickist bussiga Lochranzasse, sealt edasi praamiga Claonaig’i, sealt bussiga Tarberti. 

Lochranza, see kõlab nagu mingi Itaalia külake, aga nagu ikka seal kandis: loch tähendab järve, seega siis Ranza ehk geeli keeli Raonasa järv. 

Praam, mis Lochranza ja Claonaigi vahet sõitis oli üsna väike, kai asemel kasutas ta mõlemal pool betoonist valatud kaldtrappi, millele ta oma rambiga praktiliselt peale sõitis, nii et suurema tuule korral käib laine põhimõtteliselt üle rambi jalakäijate jalgu nilpsimas. Siin nägime seda, mida Kihnu praami puhul oleme näinud (ja loomulikult filmis „Keskpäevcane praam“: viimane väike auto, kus oli ema ja kolm last, mis lihtsalt pealesõites poleks ära mahtunud lihtsalt tõsteti käsitsi risti. Ja sõit võis alata. 

Koreaomanikele lisaks on Šotimaa suveti tihedalt asustatud ka jalgratturitega, neid oli praamil kohe oma 25-30, mitu eraldi seltskonda. Arvestades kitsaid, sageli ühesuunalisi möödasõidutaskutega mäest üles ja alla vonklevaid teid neid just kadestada ei saa. Samas tundus, et neil oli suhteliselt vähe asju kaasas, traditsioonilisi ratta kotte me praktiliselt ei näinud. Küllap olid nad siis kas a) lühimatkal või b) keegi neist oli kogu kraami auto peale võtnud ja saatis neid. 

Claonaigis tabas minu planeeritud ajakava taas mõningane tagasilöök. Ilmnes nimelt, et pühapäeval buss küll Claonaigist Tarberti ei sõida. Muidu ehk küll, aga kindlasti mitte koolivaheajal. Aga samas oli kohalik taksokompanii ettenägelikult praamisadamas oleva bussipeatuse külge oma telefoninumbri kleepinud ja ettenägelikult lisanud ka info, et sõit Tarberti maksab 20 naela. Valida oli, kas 11 miili jala käia või takso kutsuda. Ega midagi, võtsime takso. Peagi ta saabus. Autost väljus graatsiliselt Vanaproua, kes meenutas pigem vikaari abikaasat, kes tee juurde lusikaküpsiseid ja vahel ka šerrit pakub. Rõõmsalt lobisedes toimetas ta meid Tarberti. 

Tarbert osutus sama meeldivaks linnakeseks peopesal. Värviline, mereline, ilus. Oma osa andis kindlasti ka särav päike. 

Meie öömaja oli maitsekalt kujundatud B&B, mille omanikud kirjade järgi reede ja laupäeva õhtuti ka restorani pidasid. See oleks kindlasti olnud tore proovida, kuid meie saabusime ju pühapäeval. 

Egas midagi. Toitu leidub tänapäeval kõikjal. Näiteks kooperatiivipoes, mis ka pühapäeval (vaähemasti suvehooajal) oli lahti kella 10-ni õhtul.

Tarberti kirik oli huvitava pealt lahtise kivikonstruktsiooniga torniga. Vaatasime seda igalt võimalikult poolt, samuti tegime tiiru peale kindluse varemetele. 

Hortensiad olid kõikjal - isegi mere ääres kivide vahel

Selgitasime välja kust, kas ja mis kell võiks väljuda meie buss järgmisel päeval, et jõuda Obanisse. 

Esmaspäeval asusime teele Obani poole – olin algselt planeerinud, et läheme Tarbertist alustuseks Ardrishaigi, kuid kuna Obani buss läks ka Lochgilphead’i, mis on Kintyre halduskeskus, siis mõtlesime, et sõidame sinna. Ikkagi natuke suurem koht. Noh oligi, kuid siiski suhteliselt väike ja vaikne. Lõngutasime ka turismiinfokeskuse/raamatupoe ust, et ehk saame sealt midagi põnevat, aga see oli suletud „ootamatu perekondliku hädajuhtumi tõttu“. 

Püüdsime ka mõistatada, miks küll kõik õlut mvad baarid alles kell 11.00 lahti tehakse. Nüüd me juba teame: enne kella 11.00 ei tohi baarides ja kohvikutes üldjuhul alkoholi müüa (poodides on see üldjuhul 10-23 ja pühapäeviti 12.30-22.00). Kuigi see ei ole automaatne kord, iga ettevõtja saab individuaalse litsentsi, mille kellaajad võivad erineda.

Lochgilphead on minu jaoks üks nendest nimedest, mis esialgu tunduvad hääldamatud – aga siiski, kõlab ju kaunilt: loh-gilp-heed. 

Obanisse sõit sujus kenasti ja peatselt olime kohal.