Alustame Ulsterist

Sellesuvine reis viib meid taas Briti saarestikku: põgusalt Põhja-Iirimaale ehk Ulsterisse ja Šoti saartele: Arranile ja Mullile. Ah et kas meil juba küll ei saa? No saari on selles kandis veel palju...

Alustasime Belfastist väikese äpardusega. Olin jätnud tähelepanuta, et B&B, kus plaanisime ööbida oli märkinud nn vastuvõtu aja lõpuks 18.00, meie aga jõudsime öömaja ukse taha enam-vähem 23.00. Sisse meid ei lastud ja telefonikõne peale teatas pahane, unine ja mossitav omanik Kevin, et tube ei ole ja üleüldse... Vabandasime ette ja taha ja ega öösel ju ei hakka klaarima, et nagunii läheb summa krediitkaardi pealt maha. Mul oli küll hirmus tahtmine õiendada. Hakkasime siis endale taksot ostima, et lasta ennast mõnesse tavalisse hotelli sõidutada (teate küll, selline, kus sa tead peast, kus on voodi, kummal pool on kapp, kus vannitoauks ja mis on minibaaris), kui meile B&B uks siiski avanes ja elegantsetes pea põlvini tõmmatud valgetes triibuga froteesokkides ja iirirohelisi lühikesi pükse ning t-särki kandev punapäine pisut pontsakas Kevin meile halastas ning tuppa lasi. „Te ikkagi vabandasite telefonis ja üleüldse te olete sellisest kohast pärit“ pobises ta mitu korda justkui endale vabanduseks, andis meile võtme ja lasi magama minna. Seega kõik hästi. Hommikusöök oli suurepärane. Kokkuvõttes võib avanguga rahul olla.

Et me ei ole erilised suuremate kohtade huvilised, siis piirdus meie Belfasti käik kolme tunnise jalutuskäiguga linnas, lisaks paar pubi-põiget ja raamatupoe külastus.

Belfasti linnapildis on vana ja uus kõrvuti. 

Vana ooperiteater, selle kõrval väidetavalt Euroopa kõige
rohkem pommitatud hoone - hotell Europa

Vana paistab pigem ülejäävat, nii et sinna võib isegi Tesco majutada.

Ja ega Belfast ei olegi teabkui vana linn –linnaõigused andis kuninganna Victoria alles 1888. Selliseid kitsaid tänavaid (Entries) peetakse linna alguseks ja allikaiks. 

Belfasti iseloomustab ka tänavakunstnike aktiivne tegevus ehk siis müürimaalide või graffiti rohkus. Enamasti on katoliiklased-vabariiklased ja protestandid- unionistid oma piirkondade seinu kaunistanud vastavate joonistustega ja sümbolitega. Ka pubi, kuhu lähed võib olla natuke vähem või rohkem arusaadavalt ühe või teise poole kants. See võib kosta kasvõi muusikast. Aga meie ju neid märke väga lugeda ei oska. Seepärast panen siia pigem pildid muul teemal.

Pubid olid siiski vaatamata varjatud märgikeelele väga hubased ja toredad. 

Mis mulle väga meeldis, oli linnahaljastus  - palju oli värvilisi suurvorme puude ja  põõsastega, aga leidus ka selliseid kauneid niitusid,

Belfastist edasi sõitsime bussiga Larnesse, mis on kena mereäärne väikelinn. Meie öömaja omanik Ivy, teatas meile rõõmsalt, et tema kollektsioonis oleme me tõenäoliselt esimesed eestlased ja lisas kohe murelikult, et ega siin midagi väga vaatamisväärset pole. Noh, tuleb nõustuda – aga ka niisama ringijalutamine ja mere vaatamine on ju ka toredad tegevused, Homme teeme seda juba pikemalt.